Imeline jaaniöö

Ärkasin oma veinisegusest jaaniunest pikkamisi selle peale, et keegi siltas mu pead. Ja sosistas. Katkematult, rutakalt, justkui painaks teda miski.

Mu ümber valitses heinalõhn ja lakahämarus. Kuskilt ei immitsenud valgust. Oli kõige pimedam aeg ööst.

Oled karismaatiline
Oled uskumatu
Milline karisma
See on kirg, puhas kirg, mitte paheline
Kirg

Ta tõusis. Pimedusest valendas vaid meesterahva särk.

Head ööd
Aitäh sulle

Ma ei saanudki teada, kes ta oli. Mul ei olegi enam meeles, mida ta rääkis.

Aga lumm jäi.