Väldi esmaspäeval tööle minekut. Südameinfarktist põhjustatud surmade arv ohustab meid kõige rohkem just sel päeval, on teadlased välja selgitanud.
Äsja ajakirjas European Journal of Epidemiology ilmunud uuringu kokkuvõttest selgub, et meeste puhul on esmaspäeval infarkti suremise risk 20 protsenti ja naiste puhul 15 protsenti kõrgem kui ühelgi teisel päeval.
Allikas: Äripäev
Jumalale tänu, mul on nüüd ametlik vabandus. Ikkagi teadlaste uurimustöö!
11. september 2007
28. juuni 2007
Imeline jaaniöö
Ärkasin oma veinisegusest jaaniunest pikkamisi selle peale, et keegi siltas mu pead. Ja sosistas. Katkematult, rutakalt, justkui painaks teda miski.
Mu ümber valitses heinalõhn ja lakahämarus. Kuskilt ei immitsenud valgust. Oli kõige pimedam aeg ööst.
Oled karismaatiline
Oled uskumatu
Milline karisma
See on kirg, puhas kirg, mitte paheline
Kirg
Ta tõusis. Pimedusest valendas vaid meesterahva särk.
Head ööd
Aitäh sulle
Ma ei saanudki teada, kes ta oli. Mul ei olegi enam meeles, mida ta rääkis.
Aga lumm jäi.
Mu ümber valitses heinalõhn ja lakahämarus. Kuskilt ei immitsenud valgust. Oli kõige pimedam aeg ööst.
Oled karismaatiline
Oled uskumatu
Milline karisma
See on kirg, puhas kirg, mitte paheline
Kirg
Ta tõusis. Pimedusest valendas vaid meesterahva särk.
Head ööd
Aitäh sulle
Ma ei saanudki teada, kes ta oli. Mul ei olegi enam meeles, mida ta rääkis.
Aga lumm jäi.
13. juuni 2007
Kümme aastat kannatusi...
Ära kaitsesin oma lõputöö.
Milline kergendus!!!
Diplomi endaga kohtun füüsiliselt juuni lõpus.
Ma tõesti ei uskunud enam endasse. Arvasin, et see kool jääb küll lõpetamata. Viskasin korduvalt lusika nurka. Nutsin jõetult, sest tagantjärele materjale uuesti õppida oli üks vastumeelseimaid tegevusi. Mitu mitu korda olin juba mõtteis alla andnud. Ja ikkagi...
Selle kõigega sain hakkama üksnes tänu oma isale.
Aitäh Sulle!
-Tütar
Milline kergendus!!!
Diplomi endaga kohtun füüsiliselt juuni lõpus.
Ma tõesti ei uskunud enam endasse. Arvasin, et see kool jääb küll lõpetamata. Viskasin korduvalt lusika nurka. Nutsin jõetult, sest tagantjärele materjale uuesti õppida oli üks vastumeelseimaid tegevusi. Mitu mitu korda olin juba mõtteis alla andnud. Ja ikkagi...
Selle kõigega sain hakkama üksnes tänu oma isale.
Aitäh Sulle!
-Tütar
1. juuni 2007
KR
Kui ma ei kõnele sellest,
ma suren.
Kui tunnistan seda,
see tapab mu.
Taevas, mida ma teen?
/Doris Kareva/
Mõtlen Su peale. Kogu aeg.
Ootan, mil jälle näeme. Valmistun mõttes isegi ette!
Taastad mu sisekliima nii, nagu keegi teine seda ei oska. Ma vajan Sind. Mitte nagu õhku, aga nagu värsket tuuleiili umbses ruumis, mis silmanägemise ja kõrvakuulmise jälle selgeks lööb.
Sa intrigeerid mind. Erutad. Ja tõesti - üllatad, pidevalt. Hämmastav!
Su ootus mu sees ainult kasvab, ja mida kauem me ei näe, seda tugevamaks.
Igatsen Sind. Ah, kuidas!
Aga ma ei saa seda Sulle öelda.
ma suren.
Kui tunnistan seda,
see tapab mu.
Taevas, mida ma teen?
/Doris Kareva/
Mõtlen Su peale. Kogu aeg.
Ootan, mil jälle näeme. Valmistun mõttes isegi ette!
Taastad mu sisekliima nii, nagu keegi teine seda ei oska. Ma vajan Sind. Mitte nagu õhku, aga nagu värsket tuuleiili umbses ruumis, mis silmanägemise ja kõrvakuulmise jälle selgeks lööb.
Sa intrigeerid mind. Erutad. Ja tõesti - üllatad, pidevalt. Hämmastav!
Su ootus mu sees ainult kasvab, ja mida kauem me ei näe, seda tugevamaks.
Igatsen Sind. Ah, kuidas!
Aga ma ei saa seda Sulle öelda.
25. mai 2007
Ilu on vaataja silmades
Viimastel päevadel on mul olnud põhjust juurelda selle üle, kas teised inimesed näevad mind ilusana?Nädal tagasi punktimassaažis ütles massöör mulle täiesti ootamatult: “Te olete niivõrd ILUS naine!”, et tundsin end punastavat. Ei osanud kuhugi vaadata ega midagi öelda.
Mõni päev hiljem rääkisime kolleegiga midagi üldistavalt väljanägemisest, kui ta jutu sees poetas täiesti muuseas, et paljud naised kadestavad kohe kindlasti minu välimust ja annaks selle eest palju, et ise minu nahas olla, ning jätkas kõnelust ilma et oleks mu reaktsioonigi oodanud. Ma olin nagu puuga pähe saanud. Millest ta kõneles, ma üldse enam ei kuulanudki.
Mõlema ütleja puhul oli tegemist naisterahvaga.
Nüüd olen kaks päeva püüdnud peeglist näha ILUSAT naist, keda naised kadestavad. Kus on mu silmad? Mina seda naist ei näe.
I remain astonished.
23. mai 2007
Mania kringelosa
Eile jälitas mind terve päeva kringlilõhn.
Päeval tööl oma laua taga – kringel! Kusagil peab olema KRINGEL! Tugev ja selge värske saia ja kaneeli lõhn, erutava vihjega rosinatele ja šokolaadile...
Ometi mingisugust kringlit ei ole.
Õhtul kodus – elu üle järele mõtlemast hakkab ühtäkki segama tugev kringlilõhn. See ei saa tulla riietest – olen juba kaks korda riideid vahetanud, ega nahast – tulin just duši alt... Aga kringel on siin, otse minu nina all, nähtamatu ent siiski nii reaalsena. Liigutan end, vahetan asukohta – kringel on ikkagi kusagil lähedal, olemas, ainult et... mõnes teises dimensioonis?
Kokku me igatahes ei saanud.
27. aprill 2007
27. märts 2007
25. märts 2007
Memento vivere!
Lubasin anda tagasisidet Gingko Biloba kohta. Nüüd on siis kaks kuud võetud ja pakk tühi.
Elukaaslase arvates unustan ma vähem. Ise ei tea midagi öelda - ei saa ju millegi konkreetsega võrrelda. Võib-olla on praegune näiline ladusus lihtsalt juhuse puudus? Tema arvates juhtus enne minuga ikka silmatorkavalt palju, nüüd aga enam mitte midagi... Polegi enam kedagi tögada! Enne ta ikka imestas, kui huvitav elu mul on, iga päev üllatusi täis :-D
Tegelikult hakkasin kaks nädalat tagasi ka letsitiini võtma, diplomitöö käsil ja ennast vaja koguda. Apteeker ütles, et Ginkgo on hoopis rohkem vereringele ja letsitiin otseselt mälule... Mine võta siis kinni. Minule müüs ta selle idee igal juhul maha ;o)
Elukaaslase arvates unustan ma vähem. Ise ei tea midagi öelda - ei saa ju millegi konkreetsega võrrelda. Võib-olla on praegune näiline ladusus lihtsalt juhuse puudus? Tema arvates juhtus enne minuga ikka silmatorkavalt palju, nüüd aga enam mitte midagi... Polegi enam kedagi tögada! Enne ta ikka imestas, kui huvitav elu mul on, iga päev üllatusi täis :-D
Tegelikult hakkasin kaks nädalat tagasi ka letsitiini võtma, diplomitöö käsil ja ennast vaja koguda. Apteeker ütles, et Ginkgo on hoopis rohkem vereringele ja letsitiin otseselt mälule... Mine võta siis kinni. Minule müüs ta selle idee igal juhul maha ;o)
11. märts 2007
La Dolce Vita!
Mul on ERAKORDSELT hea tuju. Väärib äramärkimist juba ainuüksi sellepärast, et olen elanud KUUDE KAUPA kivi all.
Põrutasin endisesse kodusse, mis kaua tühjana seisnud, juba pärast kella kümmet. Mu Inglismaal elav sõbranna laekub kaheks nädalaks ja lubasin korteri talle ning kuna see seisnud pikalt tolmu kogudes, pidin seda mõnel vabal päeval koristama. Päike hakkas täna meeleheitlikult paistma kohe hommikust ja see on minusugusele Lõvile täielik energialaks. Üldse ei suutnud enam paigal püsida. Istutasin väheke lilli ümber ja siis läksin jooksma. Alul tahtsin metsa minna, aga vaadates kui pehme ja vesine on lage murumaa sai selgeks, et varjulise metsa all on vähemalt meetrisügavune muda ja sopp. Õnneks on lähedal ühe koolimaja staadion - enda pettumuseks jooksin ainult 4,5 km, ajaga 35 min. Aeglane olen. Aga kiirus pole kunagi olnud mu tugevaim külg, pigem kestvus.
Seejärel põrandapesu, vaipade-katete klopp ja akende-peeglite läikivaks nühkimine, mille käigus õnnestus purustada sektsioonikapi üks klaas (ja üks kole kohvitass)- killud toovad ju ÕNNE, ise olen rahul. Ja huh, kui viimaks lõpetasin selgus, et olin täpselt NELI tundi küürutanud ja roninud ja kõõlunud. Hõkk, kõht oli igatahes täitsa tühi.
Kevad on ikka üks parimaid aegu. Lind pröökab nagu viimnepäev oleks käes, mehed joovad kivi peal õlut, gängid kogunevad tänavanurkadel, paarikesed hoiavad käest kinni - ja kõige selle üle särab PÄIKENE! Kahju kohe, et energiasuunamine ei allu 100% endale. Päev nagu täna - valgus, päike, puhkus - ja ma olen valmis kangelastegudeks. Miks iga päev pole selline? Ei mäletagi, millal mul viimati NII hea olla oli.
Idülli rikkus ainult majaesise ilmne parkijate vandenõu. Ma võin küll autoga liigeldes aeg-ajalt käituda nagu absolute blonde, aga no see, mida ma täna siin maja ees nägin, pani isegi minu pead vangutama. Seal, kus peaks parkima pikuti, pargib mõni südamerahus põiki (ja ma olen kindel, et ta magab terve öö süümepiinadeta), aga veel hullem oli fakt, et piki-parkijate vahelt oleks nagu harvendusraie läbi käinud - eranditult KÕIK on parkinud täpselt sellise vahega, et üks auto PEAAEGU nagu mahuks nende vahele, aga vaat ei mahu ka ;o) Sõitsin kaks korda edasi-tagasi ja sajatasin endamisi. ÜHTEGI vaba kohta ei ole, ja mina ei näinud kuskil silti, mis teavitaks põmmpeade kokkutulekust, aga ilmselt see siiski toimus ilma minu osaluseta, nagu parkimisest igaüks võis järeldada. Noh, parkisin siis osavasti maja küljele. Ainus koht. Ja no muidugi, kui hakkasin autost väljuma, vaatan, et mingi tühine kaubik suvatseb venida mu tagant niiiiiiiiiii aeglaselt välja nagu oleksin blokkinud terve tänava. Ja kui jõuab minu aknaga kohakuti, vaatab mulle tähendusrikkalt otsa ja podiseb ka veel midagi! Klassika - terve tänav tal keerata, aga tema peab nühkima tingimata hästi minu lähedalt. Jonni pärast panin autole uuesti hääled sisse ja läksin KOLMANDAT korda maja ette - ära tasus: sain koha (ilmselt see kaubik lahkuski sealt) maja ees, superkoht, aknast näeb ja puha, tavalisel tööpäeval sinna kohta juba ei saa. Ma tahaks näha pikalevenivate põmmpeade nägusid, kui nende koosolek läbi saab...
Njah ja koeraga välja minnes ilmnes järjekordne märk kevade kohalolust - KASSID. Neid on ühtäkki IGAL POOL - tänavanurkadel, autode all, treppidel, kõnniteedel. Mu koeral on närvid mõistagi täiesti läbi. Ta ARMASTAB KASSE. Kirglikult. Tavaliselt ajab ta energiline sikutamine iga kassi järele mul kopsu üle maksa; täna aga ei kõiguta mind miski; minu närvid on üle piiiiikaaaaaaaa aja maailma kõige paremas korras.
Olgugi, et hetkel on endale ikka veel igasuguseid etteheiteid, olen üldiselt eluga sinapeal. Ja see on pärast nii pikki vintsutusi igatahes üks igavesti VÄÄRT TUNNE.
Põrutasin endisesse kodusse, mis kaua tühjana seisnud, juba pärast kella kümmet. Mu Inglismaal elav sõbranna laekub kaheks nädalaks ja lubasin korteri talle ning kuna see seisnud pikalt tolmu kogudes, pidin seda mõnel vabal päeval koristama. Päike hakkas täna meeleheitlikult paistma kohe hommikust ja see on minusugusele Lõvile täielik energialaks. Üldse ei suutnud enam paigal püsida. Istutasin väheke lilli ümber ja siis läksin jooksma. Alul tahtsin metsa minna, aga vaadates kui pehme ja vesine on lage murumaa sai selgeks, et varjulise metsa all on vähemalt meetrisügavune muda ja sopp. Õnneks on lähedal ühe koolimaja staadion - enda pettumuseks jooksin ainult 4,5 km, ajaga 35 min. Aeglane olen. Aga kiirus pole kunagi olnud mu tugevaim külg, pigem kestvus.
Seejärel põrandapesu, vaipade-katete klopp ja akende-peeglite läikivaks nühkimine, mille käigus õnnestus purustada sektsioonikapi üks klaas (ja üks kole kohvitass)- killud toovad ju ÕNNE, ise olen rahul. Ja huh, kui viimaks lõpetasin selgus, et olin täpselt NELI tundi küürutanud ja roninud ja kõõlunud. Hõkk, kõht oli igatahes täitsa tühi.
Kevad on ikka üks parimaid aegu. Lind pröökab nagu viimnepäev oleks käes, mehed joovad kivi peal õlut, gängid kogunevad tänavanurkadel, paarikesed hoiavad käest kinni - ja kõige selle üle särab PÄIKENE! Kahju kohe, et energiasuunamine ei allu 100% endale. Päev nagu täna - valgus, päike, puhkus - ja ma olen valmis kangelastegudeks. Miks iga päev pole selline? Ei mäletagi, millal mul viimati NII hea olla oli.
Idülli rikkus ainult majaesise ilmne parkijate vandenõu. Ma võin küll autoga liigeldes aeg-ajalt käituda nagu absolute blonde, aga no see, mida ma täna siin maja ees nägin, pani isegi minu pead vangutama. Seal, kus peaks parkima pikuti, pargib mõni südamerahus põiki (ja ma olen kindel, et ta magab terve öö süümepiinadeta), aga veel hullem oli fakt, et piki-parkijate vahelt oleks nagu harvendusraie läbi käinud - eranditult KÕIK on parkinud täpselt sellise vahega, et üks auto PEAAEGU nagu mahuks nende vahele, aga vaat ei mahu ka ;o) Sõitsin kaks korda edasi-tagasi ja sajatasin endamisi. ÜHTEGI vaba kohta ei ole, ja mina ei näinud kuskil silti, mis teavitaks põmmpeade kokkutulekust, aga ilmselt see siiski toimus ilma minu osaluseta, nagu parkimisest igaüks võis järeldada. Noh, parkisin siis osavasti maja küljele. Ainus koht. Ja no muidugi, kui hakkasin autost väljuma, vaatan, et mingi tühine kaubik suvatseb venida mu tagant niiiiiiiiiii aeglaselt välja nagu oleksin blokkinud terve tänava. Ja kui jõuab minu aknaga kohakuti, vaatab mulle tähendusrikkalt otsa ja podiseb ka veel midagi! Klassika - terve tänav tal keerata, aga tema peab nühkima tingimata hästi minu lähedalt. Jonni pärast panin autole uuesti hääled sisse ja läksin KOLMANDAT korda maja ette - ära tasus: sain koha (ilmselt see kaubik lahkuski sealt) maja ees, superkoht, aknast näeb ja puha, tavalisel tööpäeval sinna kohta juba ei saa. Ma tahaks näha pikalevenivate põmmpeade nägusid, kui nende koosolek läbi saab...
Njah ja koeraga välja minnes ilmnes järjekordne märk kevade kohalolust - KASSID. Neid on ühtäkki IGAL POOL - tänavanurkadel, autode all, treppidel, kõnniteedel. Mu koeral on närvid mõistagi täiesti läbi. Ta ARMASTAB KASSE. Kirglikult. Tavaliselt ajab ta energiline sikutamine iga kassi järele mul kopsu üle maksa; täna aga ei kõiguta mind miski; minu närvid on üle piiiiikaaaaaaaa aja maailma kõige paremas korras.
Olgugi, et hetkel on endale ikka veel igasuguseid etteheiteid, olen üldiselt eluga sinapeal. Ja see on pärast nii pikki vintsutusi igatahes üks igavesti VÄÄRT TUNNE.
28. veebruar 2007
3. veebruar 2007
Paks nahk
Äsja töölt naasnuna avastasin, et olin terve päeva kõndinud ringi uues jakis, mille hinnasilt rippus ikka veel küljes - ÕNNEKS küll sisepoolel, aga see-eest koosnes ta kolmest paksust papist lipikust... Kuidas ma neid küll oma seljal ei tundnud, müstika!
2. veebruar 2007
Hommikut või hommikust?
Alati, kui kasutan meie tavapärast hommikust tervitusväljendit, saadavad mind kahtlused – kumb on õige, kas “Tere hommikut” või “Tere hommikust”? Inertsist ütlesin “hommikust”, kuni keegi mulle veenvalt selgitas, et korrektne vorm on siiski “hommikut.” Sestpeale olen püüdlikult ennast parandanud, kui “hommikust” on miskitmoodi suust lipsanud (ma ei või / ei taha sinna midagi parata, et emakeele kasutamise korrektsusega mõnikord liialdan...).
Eile aga teatas üks tuttav, kes minu keelefriiklusega hästi kursis, et õige on ikkagi “hommikust”! Ei julenud teisega õieti vaieldagi, sest enda loogika ütleks justkui sama ning täna helistasin esimese asjana Keelenõusse.
(Ma sellel pikemalt ei peatu, et ekslikult kuulsin telefonile vastajat ütlemas “Külanõu kuuleb!”) Ja selgitati siis mulle see asi järgnevalt.
ÕIGE ON EESTI KEELES ÖELDA “(TERE) HOMMIKUST”, “ÕHTUST”, samas kui “hommikut / õhtut” on lihtsalt argikeelsed väljendid. Nimelt on see tervitusfraas lühenenud varem kasutusel olnud väljendist “Tere hommikust aega”, kus mängus on osastav kääne, mis nõuab ka sõnale “hommik” vastavat käändelõppu.
Nii et nüüd ja edaspidi – tere hommikust või õhtust, kuidas parajasti vaja on!
Eile aga teatas üks tuttav, kes minu keelefriiklusega hästi kursis, et õige on ikkagi “hommikust”! Ei julenud teisega õieti vaieldagi, sest enda loogika ütleks justkui sama ning täna helistasin esimese asjana Keelenõusse.
(Ma sellel pikemalt ei peatu, et ekslikult kuulsin telefonile vastajat ütlemas “Külanõu kuuleb!”) Ja selgitati siis mulle see asi järgnevalt.
ÕIGE ON EESTI KEELES ÖELDA “(TERE) HOMMIKUST”, “ÕHTUST”, samas kui “hommikut / õhtut” on lihtsalt argikeelsed väljendid. Nimelt on see tervitusfraas lühenenud varem kasutusel olnud väljendist “Tere hommikust aega”, kus mängus on osastav kääne, mis nõuab ka sõnale “hommik” vastavat käändelõppu.
Nii et nüüd ja edaspidi – tere hommikust või õhtust, kuidas parajasti vaja on!
22. jaanuar 2007
For relaxing times... make it Gingko Biloba time!
Järjekordne stressisümptom.
Vähe sellest, et ma unustan pidevalt midagi ära, viimasel ajal ma liiga tihti ei mäleta enam mida ma väga hiljuti ise ütelnud või teinud olen. See tekitab piinlikke olukordi. Nagu oleks kogu aeg purjus! Nüüd suudan juba selle üle ise naerda ka, aga see rohkem selline naer läbi pisarate... tegelikult teeb see mind hirmus murelikuks.
Sestap läksin apteeki ja ostsin vastava ravimi. Kaheks kuuks peaks jätkuma. Mind kohe huvitab, kas midagi muutub...
Niisiis olen nüüd juba SELLES eas... :o)
19. jaanuar 2007
…jah, magada… võib-olla undki näha?
See aasta on alanud suhtelises madalseisus. On olnud ka paremaid päevi, kuid valitsev meeleolu on siiski… kuidagi sünge. Ei ole rahul iseendaga. Ei oma välimuse ega vaimsusega. Ei, vist ikka välimusest algab kogu see rahulolematus. Rõõmutus end peeglist näha. Ja siis need lõpmatud eksamiteks õppimised, mis kogu seda isoleeritust ja paigalseisutunnet süvendavad. Praktiliselt jõuludest saadik, naeruväärne kui tõsiselt ma kõike seda võtan. Ja samas ma tean, et minu nõrkus meelelahutuse ja vastumeelsus kohustuste suhtes ongi mind nii kaua, liiga kaua “elukestval” üliõpilasteel hoidnud.
Üleeile jõudsin siis sellesse PÄRIS LOWpointi. Nõrkus, raskus, väsimus, vaimne tülpimus - see kõik oli mind saatnud juba pikemat aega, ent kolmapäeval ilmnes ka füüsiliselt. Hommikul ärkan, meeeeeeletu kurnatus. Ja siis vaatasin peeglisse… KOGU NÄGU, KÕIK PAISTES! Põsed justkui õhku täis, silmad tursetesse peitunud. Ja meeleolu NII MUST et tahaks halvasti öelda, nutta, kedagi süüdistada ja karjuda korraga.
Ja siis sündis otsus – ma ei saa puhkuseta jätkata; ma PEAN leidma võimaluse töölt paariks päevaks vabaks võtta. Kõige hullem, et just üleeile oli suur koosolek, kus minu kohalolek vajalik ning kolleeg, kes põhimõtteliselt võiks minu rolli täita, just sel päeval koolitusel ehk majast väljas. Niisiis otsustasin kohale minna, nö hea tahte avaldusena, kuid esimesel võimalusel kontorist lahkuda. Koosolekuga seoses veel üks aspekt, mis just sel päeval ERILISELT vastumeelne tundus – riietus! Ei siis mingi casual day vaid selline soliidne, väljapeetud… ja ma lihtsalt ei jaksanud enam mõelda. Nutuäärel ütlesin meessõbrale, et mina ei jõua enam, ei jõuaaaaa, ma ei suuda, ma ei taha, mul ei ole jõudu et riietuda, mul ei ole jõudu, et koeraga väljas käia ja ma ei taha üldse kuhugi minna (sõber mul nii arusaaja, läks koeraga ise).
Ülemus ütles juba sisenedes, et ma pole "nagu tavaliselt". See rääkis minu kasuks. Sellegipoolest tajusin, et ajastus lahkumiseks on äärmiselt ebasoodne, kõigil sada asja teha ja siis mina kah seda nägu, et… aga mõõt oli täis mis täis. Tegin ettevalmistused koosolekuks ja lahkusin. Ja tööle ei läinud ka ülejäänud kahel päeval. Kuulsin tagantjärele, et ülemus end minu nakatamises süüdistavat…
Aga sellist klassikalist stressi pole mul varem olnudki. Lisaks muudele sümptomitele nagu väsimus, tülpimus ja tuimus ründas mind magusaisu. No lausa TAPPEV! Sellest olen ma lugenud, nagu ka sellest, et stressi puhul peaks TEGELIKULT sööma hoopis valke, mitte süsivesikuid. Sellegipoolest, looduse vastu ei saa. Piinad teevad aga teadagi leidlikuks: närisin päevaga kolm pakki puuviljanätsu, seejärel hakkasin topside kaupa jogurteid külmutama ja neid siis jäätise pähe paari tunni pärast sööma. (Muide, see viimane on tõepoolest täiesti adekvaatne jäätise aseaine, soovitan järele proovida. Mõttekas oleks kasutada jogurteid, mille rasvaprotsent ei oleks väiksem, kui 1,5%. Väikeste, 150 grammiste topside korral piisab pooleteist-tunnisest külmutusperioodist sügavkülmas, siis saab pehmema ja jäätunud osa omavahel ära segada ja… bon appetit!) Sest pärisjäätisest ja šokolaadist tulevad ainult uued süümekad ja uued pahad tunded ja hoopis pikaajalisemad tagajärjed...
Ja ajuti tabab mind lootusetus kogu olukorra suhtes; ma olen nii väsinud väsinud väsinud sellest lõppematuna näivast kooliteest, olgugi et enam pole rohkem jäänud, kui see üks, see viimane, see homne eksam (ja kui läbi kukun, siis nädala pärast uus üritus, aga sellele ei suuda ma praegu isegi mitte MÕELDA) ning seejärel - diplomitöö!
Võibolla oligi / ongi kogu see jõuetus ja nõrkus mitte ainult pikka aega valitsenud pimedusest, vaid ka asjaolust, et jõuludest saadik olen keskendunud täielikult vaimsele tegevusele, jätnud kõrvale seltsielu, käinud tööl küll jõudumööda (sealhulgas müüsin end raha nimel teises kohas ka pühade ajal, kui ülejäänud rahvas puhkas – aga see oli ju minu valik), kuid füüsiliselt olen olnud täiesti tegevusetu. Ehk oligi see tasakaalutus vaimse ja füüsilise vahel, kus esimene oli sajaprotsendiliselt esindatud, teist aga mitte karvavõrdki, mis ühel hetkel mu nõnda rivist välja lõi. Mitte lihtsalt et lõõgastun ilukirjanduse paistel vaid keskendun päeval tööle ja õhtul kodus õpinguile ja nii päevast päeva. Ühe eksami saan tehtud, kohe järgmise kallale. Mitu päeva veel on jäänud..? Mitu punkti pean jõudma õhtul läbi võtta, et eksamipäevaks valmis oleks..? Lisada sinna pinge eksamitulemuste pärast… Ja nii ma kokku varisesingi.
Oeh, homme, homme samal ajal on see kõik MÖÖDAS.
Üleeile jõudsin siis sellesse PÄRIS LOWpointi. Nõrkus, raskus, väsimus, vaimne tülpimus - see kõik oli mind saatnud juba pikemat aega, ent kolmapäeval ilmnes ka füüsiliselt. Hommikul ärkan, meeeeeeletu kurnatus. Ja siis vaatasin peeglisse… KOGU NÄGU, KÕIK PAISTES! Põsed justkui õhku täis, silmad tursetesse peitunud. Ja meeleolu NII MUST et tahaks halvasti öelda, nutta, kedagi süüdistada ja karjuda korraga.
Ja siis sündis otsus – ma ei saa puhkuseta jätkata; ma PEAN leidma võimaluse töölt paariks päevaks vabaks võtta. Kõige hullem, et just üleeile oli suur koosolek, kus minu kohalolek vajalik ning kolleeg, kes põhimõtteliselt võiks minu rolli täita, just sel päeval koolitusel ehk majast väljas. Niisiis otsustasin kohale minna, nö hea tahte avaldusena, kuid esimesel võimalusel kontorist lahkuda. Koosolekuga seoses veel üks aspekt, mis just sel päeval ERILISELT vastumeelne tundus – riietus! Ei siis mingi casual day vaid selline soliidne, väljapeetud… ja ma lihtsalt ei jaksanud enam mõelda. Nutuäärel ütlesin meessõbrale, et mina ei jõua enam, ei jõuaaaaa, ma ei suuda, ma ei taha, mul ei ole jõudu et riietuda, mul ei ole jõudu, et koeraga väljas käia ja ma ei taha üldse kuhugi minna (sõber mul nii arusaaja, läks koeraga ise).
Ülemus ütles juba sisenedes, et ma pole "nagu tavaliselt". See rääkis minu kasuks. Sellegipoolest tajusin, et ajastus lahkumiseks on äärmiselt ebasoodne, kõigil sada asja teha ja siis mina kah seda nägu, et… aga mõõt oli täis mis täis. Tegin ettevalmistused koosolekuks ja lahkusin. Ja tööle ei läinud ka ülejäänud kahel päeval. Kuulsin tagantjärele, et ülemus end minu nakatamises süüdistavat…
Aga sellist klassikalist stressi pole mul varem olnudki. Lisaks muudele sümptomitele nagu väsimus, tülpimus ja tuimus ründas mind magusaisu. No lausa TAPPEV! Sellest olen ma lugenud, nagu ka sellest, et stressi puhul peaks TEGELIKULT sööma hoopis valke, mitte süsivesikuid. Sellegipoolest, looduse vastu ei saa. Piinad teevad aga teadagi leidlikuks: närisin päevaga kolm pakki puuviljanätsu, seejärel hakkasin topside kaupa jogurteid külmutama ja neid siis jäätise pähe paari tunni pärast sööma. (Muide, see viimane on tõepoolest täiesti adekvaatne jäätise aseaine, soovitan järele proovida. Mõttekas oleks kasutada jogurteid, mille rasvaprotsent ei oleks väiksem, kui 1,5%. Väikeste, 150 grammiste topside korral piisab pooleteist-tunnisest külmutusperioodist sügavkülmas, siis saab pehmema ja jäätunud osa omavahel ära segada ja… bon appetit!) Sest pärisjäätisest ja šokolaadist tulevad ainult uued süümekad ja uued pahad tunded ja hoopis pikaajalisemad tagajärjed...
Ja ajuti tabab mind lootusetus kogu olukorra suhtes; ma olen nii väsinud väsinud väsinud sellest lõppematuna näivast kooliteest, olgugi et enam pole rohkem jäänud, kui see üks, see viimane, see homne eksam (ja kui läbi kukun, siis nädala pärast uus üritus, aga sellele ei suuda ma praegu isegi mitte MÕELDA) ning seejärel - diplomitöö!
Võibolla oligi / ongi kogu see jõuetus ja nõrkus mitte ainult pikka aega valitsenud pimedusest, vaid ka asjaolust, et jõuludest saadik olen keskendunud täielikult vaimsele tegevusele, jätnud kõrvale seltsielu, käinud tööl küll jõudumööda (sealhulgas müüsin end raha nimel teises kohas ka pühade ajal, kui ülejäänud rahvas puhkas – aga see oli ju minu valik), kuid füüsiliselt olen olnud täiesti tegevusetu. Ehk oligi see tasakaalutus vaimse ja füüsilise vahel, kus esimene oli sajaprotsendiliselt esindatud, teist aga mitte karvavõrdki, mis ühel hetkel mu nõnda rivist välja lõi. Mitte lihtsalt et lõõgastun ilukirjanduse paistel vaid keskendun päeval tööle ja õhtul kodus õpinguile ja nii päevast päeva. Ühe eksami saan tehtud, kohe järgmise kallale. Mitu päeva veel on jäänud..? Mitu punkti pean jõudma õhtul läbi võtta, et eksamipäevaks valmis oleks..? Lisada sinna pinge eksamitulemuste pärast… Ja nii ma kokku varisesingi.
Oeh, homme, homme samal ajal on see kõik MÖÖDAS.
Tellimine:
Postitused (Atom)