Nii näevad välja need, kes kokaiiniga üle pingutavad...
(ütles Rait Rehepap)
20. detsember 2006
Järelehüüe 2006ndale
Mis ka ei juhtuks, me ei saa seda vältida.
Ja mis ei juhtu, seda ei saa sundida.
Kõik juhtub, sest peab nii juhtuma.
Chao-Hsiu Chen, “Meister”
Jumalale tänu, see aasta saab läbi. Olgugi, et see ei tähenda midagi, sest “aasta”-mõiste on ju inimesed endile ise välja mõelnud, sündmused aga leiavad aset ikka omasoodu, hoolimata aasta- või kellaajast...
Kindlasti polnud ta üdini halb, kuid sellist sisemise kasvamise aastat pole varem olnud. Ja see kasvamine sai teoks “tänu” (nüüdseks) endisele elukaaslasele, kes mind mitmeid kordi nädalas mõtlema sundis sellele, mida ma üldse tahan ja kes ma selline olen. Tegelikult võib sõna tänu eest ja tagant jutumärgid isegi eemaldada, sest erinevate etappide läbimine teel enese isiksuseni on ju ainult tervitatav. Minu meelest areng inimesena ongi inimese elu põhieesmärke, mille poole siis veel püüelda, kui mitte parema mina poole..?
Ometi on sellesse aastasse mahtunud liiga palju pisaraid, liiga palju alandusi, isoleeritust... nõrkemiseni eneseanalüüsi ja sellele järgnevat enesevihkamist. Ja palju hirme. Erinevaid hirme.
Aga armastust? Ei usu, et seda tegelikult oligi vaatamata sellele, et seda niiväga ihkasin ja enesele hoida tahtsin. Ma õppisin, et vägisi ei saa kedagi end armastama sundida.
Ma õppisin, et ennast ei tohi kunagi ära unustada. Need asjad, mida me naudime, teevadki meist “minu”.
Ma sain kinnitust sellele, et rääkimine on suhte alus. Kui teine suhtlemispüüetega kaasa ei tule, on varem või hiljem asi mokas. Kui just ei taheta pead liiva alla panna.
Ja siis ma väsisingi. Ära väsisin sest pidevast muretsemisest, analüüsimisest ja rahulolematusest. See kurnas, see armastuse puudus armastatu kõrval. Ma ei räägi ainult seksist. See on kõik kokku. Kuidas me silmad ei säranud, vaid tuhmusid teineteise seltsis.
Ma tahan päris asju ja päris tundeid ja olen veendunud, et see on saavutatav.
---
Sina!
Olen endiselt päris kindel, et mulle valetasid. Samas olime me mõlemad arad, lihtsalt erinevat moodi arad. Sina ei julgenud mulle rääkida, kuidas Sa tegelikult tundsid. Ja mina ei julgenud kunagi lõpuni küsida...
Paremat uut aastat Sulle.
13. detsember 2006
Let it snow...?
Ma ei mäleta, et oleksin varem kolmeteistkümnendal detsembril kell üheksa õhtul koeraga väljas jalutades kõndinud paljapäi, hõlmad lahti, sall ainult sellepärast kusagil laperdamas, et ta ise kudusin ja ta nõnda armas mulle on...
Ja mind ei häiri mitte üks põrm, et lund ei ole. Küll ta tuli tuleb! Aga seniks, kuni maa veel must, tuleb seda teisiti ära kasutada. Just väljas olemise mõttes. Ei pea külmetama, mööda jääd komberdama, midisammudega edasi liikuma ega karupükse jalga sikutama. Mine kasvõi jooksma, kui viitsid... Esimesel ja teisel detsembril käisingi. Ja kui sel laupäeval vähegi ilma peab, lähen jälle!
Kuna olukorda muuta ei saa... muudan suhtumist :o)
Ja mind ei häiri mitte üks põrm, et lund ei ole. Küll ta tuli tuleb! Aga seniks, kuni maa veel must, tuleb seda teisiti ära kasutada. Just väljas olemise mõttes. Ei pea külmetama, mööda jääd komberdama, midisammudega edasi liikuma ega karupükse jalga sikutama. Mine kasvõi jooksma, kui viitsid... Esimesel ja teisel detsembril käisingi. Ja kui sel laupäeval vähegi ilma peab, lähen jälle!
Kuna olukorda muuta ei saa... muudan suhtumist :o)
1. november 2006
Värsket õhku!
OFFTOPIC
Vahepeal kustutasin ühe enda vihase sissekande. Võib-olla poleks pidanud, aga sel hetkel leidsin, et süüdistasin ehk mõnevõrra alusetult üht oma perekonnaliiget seljatagustes alatustes. Pean täna siiski mainima, et mul oli ikkagi õigus ning tahan kõigile südamele panna - nagu rõhutas üks hea tuttav eile - OMA SISETUNNET PEAB USALDAMA. PEAB!
Kui teile tundub, et teie õde ja teie elukaaslane justkui teavad teineteise tegemistest kuidagi liiga palju ja liiga täpselt, ärge arvake, et see on liiga uskumatu, et tõsi olla...
***
Niisiis, pruukis mul vaid elukaaslasest lahku minna, kui nagu võluväel tekkis uus austajatering ning sellega seoses emotsioonidetulv nii minu kui nende poolt...
Esialgu mõtlesin, et inimesed lihtsalt tõlgendavad mind valesti – nagu see ütlus, et kuuldakse seda, mida kuulda tahetakse. Kui ma ütlen, et ei taha end kellegagi siduda ja uute inimestega lihtsalt aeg-ajalt mõnusasti aega veeta, siis ma seda nii mõtlengi. Sellegipoolest peavad mitmed meesterahvad endastmõistetavaks, et ma tahan nendega kohe reisile minna, nende sõpradega kohtuda (esinedes sealjuures uue tüdruksõbrana) ja üldse kõik oma vaba aja nendega veeta. Püüan selgitada, et ma tõesti ei taha. Ma tahan pigem omapäi olla. Ma tahan ise otsustada. Mulle ei meeldi, kui minu eest kaugeleulatuvaid plaane tehakse. Ma arvan, et kellelegi ei meeldiks.
Kuna aga kuu aja jooksul esineb säärast vääritimõistmist juba kolmanda meesterahvaga, pean endale tunnistama, et kuskil teen ilmselgelt ise ka vea. Tõepoolest, minu emotsioonid on praeguses ajahetkes kiiresti muutuvad ja vahelduvad. Minust on äärmiselt raske aru saada, mida ma täna tahan, ja lausa võimatu ennustada, mis sest tahtmisest homseks saanud on. Mõistagi tekitab see inimestes parasjagu segadusi. "Inimestes" on ilmselt natuke üldine väljend – segadusi tekitab mu segaste tunnete vahel kõikumine peaasjalikult meesterahvastele. Ma võin vabamast vabamalt tunda täna, justkui hakkaksin armuma, ja vaadata homme sedasama inimest ning imestada, kust mul nii napakad mõtted üldse tekkisid. Ülehomme see-eest on aga uus päev ja uued emotsioonid ja keegi kurat ei tea, mida need jälle tähendavad. Olen üdini ebastabiilne, aga samas ei leia ka, et ses midagi kohutavat oleks. Eks kõik tuleb endal läbi põdeda, läbi elada, omad järeldused teha - et need siis kappi pakkida ja edasi minna.
Aga praegu, kallid, head inimesed, ärge oodake minult mitte midagi. Mitte ühtegi asja ärge jätke tegemata juhul, kui tegematajätmine on seotud tillemalgi määral minuga, ja ärge tehke ühtegi tulevikuplaani juhul, kui selle plaani elluviimine nõuab ka minu olemasolu. Ma tahaksin tõepoolest lihtsalt olla, olla omaette, teha omi asju neid kellegagi jagamata, etteheiteid kuulamata, kellelegi ärritusi põhjustamata ja vastupidi. Olen sellest ajast nii kaua unistanud, ja eile seisin öösel rõdul ja adusin äkki, et ongi käes, see võimalus, see aeg - Minu Aeg. Ei võigi muud, kui lihtsalt nautida. Ei anna ainsatki lubadust, mida ma täita ei suuda või lihtsalt täita ei taha. Sooviksin olla vaba absoluutselt igasugustest kohustustest teiste inimeste vastu, mistõttu arvestan, et see kehtib ka vastupidi ehk keegi ei arvesta ka minuga. Ja AAAH...! kui vabastavalt see kõlab!
Ilmselt on minu minevikus juhtunud liiga palju, liiga kiiresti, liiga valusalt. Ja see lööb nüüd pika vinnaga tagasi, pannes mind kõigele ainult enese vinklist vaatama. Nii, nagu ma pole saanud pikka aega vaadata. Leida end uuesti üles. Mõista, KES ma olen ja MIDA üldse tahan.
Õhku, värsket õhku!
Vahepeal kustutasin ühe enda vihase sissekande. Võib-olla poleks pidanud, aga sel hetkel leidsin, et süüdistasin ehk mõnevõrra alusetult üht oma perekonnaliiget seljatagustes alatustes. Pean täna siiski mainima, et mul oli ikkagi õigus ning tahan kõigile südamele panna - nagu rõhutas üks hea tuttav eile - OMA SISETUNNET PEAB USALDAMA. PEAB!
Kui teile tundub, et teie õde ja teie elukaaslane justkui teavad teineteise tegemistest kuidagi liiga palju ja liiga täpselt, ärge arvake, et see on liiga uskumatu, et tõsi olla...
***
Niisiis, pruukis mul vaid elukaaslasest lahku minna, kui nagu võluväel tekkis uus austajatering ning sellega seoses emotsioonidetulv nii minu kui nende poolt...
Esialgu mõtlesin, et inimesed lihtsalt tõlgendavad mind valesti – nagu see ütlus, et kuuldakse seda, mida kuulda tahetakse. Kui ma ütlen, et ei taha end kellegagi siduda ja uute inimestega lihtsalt aeg-ajalt mõnusasti aega veeta, siis ma seda nii mõtlengi. Sellegipoolest peavad mitmed meesterahvad endastmõistetavaks, et ma tahan nendega kohe reisile minna, nende sõpradega kohtuda (esinedes sealjuures uue tüdruksõbrana) ja üldse kõik oma vaba aja nendega veeta. Püüan selgitada, et ma tõesti ei taha. Ma tahan pigem omapäi olla. Ma tahan ise otsustada. Mulle ei meeldi, kui minu eest kaugeleulatuvaid plaane tehakse. Ma arvan, et kellelegi ei meeldiks.
Kuna aga kuu aja jooksul esineb säärast vääritimõistmist juba kolmanda meesterahvaga, pean endale tunnistama, et kuskil teen ilmselgelt ise ka vea. Tõepoolest, minu emotsioonid on praeguses ajahetkes kiiresti muutuvad ja vahelduvad. Minust on äärmiselt raske aru saada, mida ma täna tahan, ja lausa võimatu ennustada, mis sest tahtmisest homseks saanud on. Mõistagi tekitab see inimestes parasjagu segadusi. "Inimestes" on ilmselt natuke üldine väljend – segadusi tekitab mu segaste tunnete vahel kõikumine peaasjalikult meesterahvastele. Ma võin vabamast vabamalt tunda täna, justkui hakkaksin armuma, ja vaadata homme sedasama inimest ning imestada, kust mul nii napakad mõtted üldse tekkisid. Ülehomme see-eest on aga uus päev ja uued emotsioonid ja keegi kurat ei tea, mida need jälle tähendavad. Olen üdini ebastabiilne, aga samas ei leia ka, et ses midagi kohutavat oleks. Eks kõik tuleb endal läbi põdeda, läbi elada, omad järeldused teha - et need siis kappi pakkida ja edasi minna.
Aga praegu, kallid, head inimesed, ärge oodake minult mitte midagi. Mitte ühtegi asja ärge jätke tegemata juhul, kui tegematajätmine on seotud tillemalgi määral minuga, ja ärge tehke ühtegi tulevikuplaani juhul, kui selle plaani elluviimine nõuab ka minu olemasolu. Ma tahaksin tõepoolest lihtsalt olla, olla omaette, teha omi asju neid kellegagi jagamata, etteheiteid kuulamata, kellelegi ärritusi põhjustamata ja vastupidi. Olen sellest ajast nii kaua unistanud, ja eile seisin öösel rõdul ja adusin äkki, et ongi käes, see võimalus, see aeg - Minu Aeg. Ei võigi muud, kui lihtsalt nautida. Ei anna ainsatki lubadust, mida ma täita ei suuda või lihtsalt täita ei taha. Sooviksin olla vaba absoluutselt igasugustest kohustustest teiste inimeste vastu, mistõttu arvestan, et see kehtib ka vastupidi ehk keegi ei arvesta ka minuga. Ja AAAH...! kui vabastavalt see kõlab!
Ilmselt on minu minevikus juhtunud liiga palju, liiga kiiresti, liiga valusalt. Ja see lööb nüüd pika vinnaga tagasi, pannes mind kõigele ainult enese vinklist vaatama. Nii, nagu ma pole saanud pikka aega vaadata. Leida end uuesti üles. Mõista, KES ma olen ja MIDA üldse tahan.
Õhku, värsket õhku!
25. oktoober 2006
Minu unistuste hommik?
Ärkan (vihmarabin aknal).
Kuhugi pole kiiret. Päev on täielikult minu...
...ja tema päralt.
Šampus. Šokolaad. Värsked kirsid.
Naer.
Hellitused.
Aeg Enestele.
La dolce, dolce vita!
Kuhugi pole kiiret. Päev on täielikult minu...
...ja tema päralt.
Šampus. Šokolaad. Värsked kirsid.
Naer.
Hellitused.
Aeg Enestele.
La dolce, dolce vita!
14. oktoober 2006
No... olge lahked!
Kuidas teie nädalalõpp möödus? Minul küllatki hästi. Motoks oli "tulge tagasi".
1. stseen.
Reede, raamatukogus.
Valisin endale mõnuga neli uut raamatut. Tegelikult pean keskenduma hoopis ühe raamatu tõlkimisele, aga.... No pole see hetk. Asusin rõõmsalt järjekorda, raamatute vastuvõtjaks tore vastutulelik noormees. Kui järg minni jõudis, juhtus midagi arvutisüsteemiga. Ei kavatsenud siiski järgi anda vaid võtsin lähedal asuvast riiulist ajakirja ning asusin seda sirvima, kuniks süsteemid jälle püsti aetakse. Itimees tegigi oma tööd kiiresti ja varsti asusid inimesed uuesti oma korda ootama. Nii tegin minagi ja kui saabus minu kord, juhtus peaagu sama - süsteem teatas lihtsalt, et nimes on viga ja no can do (oleksin pidanud aimama). Eelmise inimese puhul tõrkeid ei olnud, ega olnud ka järgmisega. Hmmmm. Teisisõnu pidin raamatukogust lahkuma ilma raamatuteta, kuid see-eest teadmisega, et isegi arvutid keelduvad minu nimega inimesi teenindamast. Tore vastutulelik noormees palus järgmisel hommikul lahkesti läbi astuda (aga ma siiski ei julgenud).
Päeva moraal: Tuleb vahetada nime.
2. stseen.
Samal päeval arvutisalongis.
Spontaanse otsusena otsustasin osta endale sülearvuti. Oli lihtsalt niivõrd vastupandamatu pakkumine ja niivõrd vastupandamatu masin! Tegelikult pidin kodukasutusse võtma sõbra arvuti, mis neil firmas mahakantud, aga... oma on oma. Mind teenindas lahke vastutulelik neiu. Täitsin sadu pabereid järelmaksu küsimuses ning õhtul pidin arvutile järele minema. Lahke neiu naeratas lahkesti ja palus naasta samal õhtul enne sulgemisaega, kella üheksat.
3. stseen.
Kirjakursus.
No nii, uudishimulikult tõttasin kirjakursuse esimesele kogunemisele. Tegemist üheksakuulise kalligraafia ja ilukirja õppimise protsessiga, näidised klassiruumis ahvatlevad ja huvitavad. Sellest pidi saama minu uus harrastus pikkadel ja pimedatel talveõhtutel, näiteks õnnitluskaardid, seinamaalid või mis iganes, võimaluste piirajaks on vaid kujutlusmeele puudumine. Õpetajaks meeldiv, vastutulelik keskeas naine, kes selgitas kursuse eesmärke ja edenemisprotsessi igati huvitõstvalt. Kahjuks oli meid kursuse alustamiseks liiga vähe, vaid kuus inimest, olema pidanuks vähemalt 12. Meil paluti kahe nädala pärast uuesti koguneda lootuses, et siis on ka puuduvad huvilised leitud.
4. stseen.
Tagasi arvutisalongis.
Kuna kursus jäi ära, jõudsin linna teises otsas asuvasse arvutisalongi juba kella seitsmeks. Veel viimased allkirjad ja... selgus et lahke tütarlaps oli teinud lepingus pangaga olulisi vigu. Ja panga telefon enam ei vastanud. Vaene tütarlaps oli sellest lootusetust olukorrast ilmses kimbatuses ja palus järgmisel hommikul tagasi tulla. Võis ta siis teada, et see polnudki tema viga, see oli ju terve päeva õhus olnud! Pealegi, mõtlesin, võib juhtuda, et ma ei näe sellist lahket neidu enam iial, seetõttu ongi parem kasutada ära kõik võimalused toredate inimestega suhtlemiseks.
5. stseen.
Laupäeva hommik.
Lahke neiu helistas kohe hommikul ja teatas, et lepinguga on kõik korras ja tingimused parandatud. Läksin aga jällegi arvutisalongi, käisin poestki läbi ja ostsin väikse šampuse. Esimene samm parema tuleviku poole! Niisiis sain ma lõpuks oma suurepärase arvuti ja et lahke neiu tühjade kätega ei jääks, sai tema omakorda šampusepudeli. Selge märk sellest, et parem päev on meid kõiki ootamas!
Ega siis muud kui et... Olge lahked!
1. stseen.
Reede, raamatukogus.
Valisin endale mõnuga neli uut raamatut. Tegelikult pean keskenduma hoopis ühe raamatu tõlkimisele, aga.... No pole see hetk. Asusin rõõmsalt järjekorda, raamatute vastuvõtjaks tore vastutulelik noormees. Kui järg minni jõudis, juhtus midagi arvutisüsteemiga. Ei kavatsenud siiski järgi anda vaid võtsin lähedal asuvast riiulist ajakirja ning asusin seda sirvima, kuniks süsteemid jälle püsti aetakse. Itimees tegigi oma tööd kiiresti ja varsti asusid inimesed uuesti oma korda ootama. Nii tegin minagi ja kui saabus minu kord, juhtus peaagu sama - süsteem teatas lihtsalt, et nimes on viga ja no can do (oleksin pidanud aimama). Eelmise inimese puhul tõrkeid ei olnud, ega olnud ka järgmisega. Hmmmm. Teisisõnu pidin raamatukogust lahkuma ilma raamatuteta, kuid see-eest teadmisega, et isegi arvutid keelduvad minu nimega inimesi teenindamast. Tore vastutulelik noormees palus järgmisel hommikul lahkesti läbi astuda (aga ma siiski ei julgenud).
Päeva moraal: Tuleb vahetada nime.
2. stseen.
Samal päeval arvutisalongis.
Spontaanse otsusena otsustasin osta endale sülearvuti. Oli lihtsalt niivõrd vastupandamatu pakkumine ja niivõrd vastupandamatu masin! Tegelikult pidin kodukasutusse võtma sõbra arvuti, mis neil firmas mahakantud, aga... oma on oma. Mind teenindas lahke vastutulelik neiu. Täitsin sadu pabereid järelmaksu küsimuses ning õhtul pidin arvutile järele minema. Lahke neiu naeratas lahkesti ja palus naasta samal õhtul enne sulgemisaega, kella üheksat.
3. stseen.
Kirjakursus.
No nii, uudishimulikult tõttasin kirjakursuse esimesele kogunemisele. Tegemist üheksakuulise kalligraafia ja ilukirja õppimise protsessiga, näidised klassiruumis ahvatlevad ja huvitavad. Sellest pidi saama minu uus harrastus pikkadel ja pimedatel talveõhtutel, näiteks õnnitluskaardid, seinamaalid või mis iganes, võimaluste piirajaks on vaid kujutlusmeele puudumine. Õpetajaks meeldiv, vastutulelik keskeas naine, kes selgitas kursuse eesmärke ja edenemisprotsessi igati huvitõstvalt. Kahjuks oli meid kursuse alustamiseks liiga vähe, vaid kuus inimest, olema pidanuks vähemalt 12. Meil paluti kahe nädala pärast uuesti koguneda lootuses, et siis on ka puuduvad huvilised leitud.
4. stseen.
Tagasi arvutisalongis.
Kuna kursus jäi ära, jõudsin linna teises otsas asuvasse arvutisalongi juba kella seitsmeks. Veel viimased allkirjad ja... selgus et lahke tütarlaps oli teinud lepingus pangaga olulisi vigu. Ja panga telefon enam ei vastanud. Vaene tütarlaps oli sellest lootusetust olukorrast ilmses kimbatuses ja palus järgmisel hommikul tagasi tulla. Võis ta siis teada, et see polnudki tema viga, see oli ju terve päeva õhus olnud! Pealegi, mõtlesin, võib juhtuda, et ma ei näe sellist lahket neidu enam iial, seetõttu ongi parem kasutada ära kõik võimalused toredate inimestega suhtlemiseks.
5. stseen.
Laupäeva hommik.
Lahke neiu helistas kohe hommikul ja teatas, et lepinguga on kõik korras ja tingimused parandatud. Läksin aga jällegi arvutisalongi, käisin poestki läbi ja ostsin väikse šampuse. Esimene samm parema tuleviku poole! Niisiis sain ma lõpuks oma suurepärase arvuti ja et lahke neiu tühjade kätega ei jääks, sai tema omakorda šampusepudeli. Selge märk sellest, et parem päev on meid kõiki ootamas!
Ega siis muud kui et... Olge lahked!
11. september 2006
IDkriis
Mu süda on igatsusest lõhkemas. Igatsen armastuse, helluse, elutule järele. Miks, kirevase pärast, peab see nii raskeks olema tehtud?
Samal ajal olen kuidagi justkui vihane elu peale. Nagu süüdistaksin teda enda ebaõnnes. Nii on ju lihtsam, eks. Kujutasin seda kõike endale hoopis teisiti ette.
Kes kurask ma üldse enam olen, ei tea. Mis mind huvitab, erutab, sütitab? Mida ma tahan? Mida ma naudin?
See on kohutav tunne... aga ma tõepoolest ei tea ühtegi vastust.
Samal ajal olen kuidagi justkui vihane elu peale. Nagu süüdistaksin teda enda ebaõnnes. Nii on ju lihtsam, eks. Kujutasin seda kõike endale hoopis teisiti ette.
Kes kurask ma üldse enam olen, ei tea. Mis mind huvitab, erutab, sütitab? Mida ma tahan? Mida ma naudin?
See on kohutav tunne... aga ma tõepoolest ei tea ühtegi vastust.
4. september 2006
Sellest, mis piinab mu hinge…
Olen sellest sageli mõelnud; üks tänane intsident pani uuesti läbi elama: miks me kohtleme oma lähedasi nagu vaenlasi?
Või ei, isegi mitte nagu vaenlasi – vaenlastega, vähemalt, tuleb siiski olla ettevaatlik, vähemalt näiliselt viisakas.. aga need meie kõige lähedasemad, keda me väidame nii kohutavat armastavat et pelk mõtegi nende kadumisest õõvastab, needsamad kõige-kõigemad saavad terve selle p*** enda kraesse siis, kui meil on parasjagu kehv enesetunne. Kui ”hästi” läheb, on pärast seda kaks kehva enesetunnet, aga halvemal juhul enamgi.
Võõraste vastu peaks nagu kasvõi hädapärast kena olema. Omadega millegipärast mitte. Isegi nii palju ei suuda, et öelda: ma praegu ei jaksa (rääkida / teha / suhelda). Tahan olla omaette. Kes mõistab, see mõistab.
Miks me arvame, et teised peavad meie mõtteid läbi nägema?
Miks me peame endastmõistetavaks, et meie tunded on kõigile arusaadavad, meie soovid õiged ja selged, miski ei vaja justkui piinlikku selgitamist ega täpsustamist?
Sest tihti ju sellepärast nähvamegi. Nähvame neile, kes nad ausalt ei tea, ei aima, ja kannavad endas vaid parimaid soove meile endile. Mingi enesehävitusliku jõuga me kohe tahame neid inimesi endast eemale lükata.
Ja paraku teeme seda kõik. Ja paraku loetakse seda inimlikuks. Mistõttu annangi andeks. Ka palumata.
Nii väike asi see nähvamine. Aga siiski murrab ta midagi head ja sooja ja usaldavat.
Või ei, isegi mitte nagu vaenlasi – vaenlastega, vähemalt, tuleb siiski olla ettevaatlik, vähemalt näiliselt viisakas.. aga need meie kõige lähedasemad, keda me väidame nii kohutavat armastavat et pelk mõtegi nende kadumisest õõvastab, needsamad kõige-kõigemad saavad terve selle p*** enda kraesse siis, kui meil on parasjagu kehv enesetunne. Kui ”hästi” läheb, on pärast seda kaks kehva enesetunnet, aga halvemal juhul enamgi.
Võõraste vastu peaks nagu kasvõi hädapärast kena olema. Omadega millegipärast mitte. Isegi nii palju ei suuda, et öelda: ma praegu ei jaksa (rääkida / teha / suhelda). Tahan olla omaette. Kes mõistab, see mõistab.
Miks me arvame, et teised peavad meie mõtteid läbi nägema?
Miks me peame endastmõistetavaks, et meie tunded on kõigile arusaadavad, meie soovid õiged ja selged, miski ei vaja justkui piinlikku selgitamist ega täpsustamist?
Sest tihti ju sellepärast nähvamegi. Nähvame neile, kes nad ausalt ei tea, ei aima, ja kannavad endas vaid parimaid soove meile endile. Mingi enesehävitusliku jõuga me kohe tahame neid inimesi endast eemale lükata.
Ja paraku teeme seda kõik. Ja paraku loetakse seda inimlikuks. Mistõttu annangi andeks. Ka palumata.
Nii väike asi see nähvamine. Aga siiski murrab ta midagi head ja sooja ja usaldavat.
26. august 2006
Good night, good night! Parting is such sweet sorrow, That I shall say good night till it be morrow...
Pole end kunagi romantikuks pidanud. Pigem vastupidi - praktikuks ja kahe jalaga maa peal olevaks.
Aga nüüd... süda kisendab! Oh sweet romance!
Tahan / vajan kõrva sosistatud sõnu; tahan / vajan ärevat isutust, tahan / vajan omavahel olemise hetki, mil tundub, et õhk on sõnadest niiiiiiii tihke... et niiiiiiiii palju on öelda... ja meil on küllalt -oh õnneks!- küllalt aega teineteisele öelda...
......... jah sest aega, AEGA ON LÕPMATUSENI!!!
Aga nüüd... süda kisendab! Oh sweet romance!
Tahan / vajan kõrva sosistatud sõnu; tahan / vajan ärevat isutust, tahan / vajan omavahel olemise hetki, mil tundub, et õhk on sõnadest niiiiiiii tihke... et niiiiiiiii palju on öelda... ja meil on küllalt -oh õnneks!- küllalt aega teineteisele öelda...
......... jah sest aega, AEGA ON LÕPMATUSENI!!!
23. august 2006
Big S
Armuavaldustega pole mind eriti üllatatud. Rõhk on siinkohal sõnal "üllatatud". Õieti meenub mulle vaid kord varajasest noorusa'ast, mil säärane avaldus mind pahviks lõi. Just sellepärast, et see ÜLLATAS, mul ei olnud aimugi...
Ja siis nüüd see kiri, mis reedel saabus. Armastuskiri. Ei mingit flirti ega tähendusrikkaid pilke enne seda. Lihtsalt üks vana hea tuttav. Naljakas ja kurb ühtaegu. Ja ma ei ole isegi meelitatud, häiritud pigem. Lükkan vastuse saatmist edasi ja edasi. Olen lubanud endale, et peaksin seda nädala jooksul siiski tegema, olgugi et minu viivitamine iseenesest ongi juba vastus... sest innukas armastaja ju ei maldaks sekunditki oodata!!!
Üldse on meie elus liiga vähe üllatusi. On ju nii, et vähemal või suuremal määral võime tulevasi sündmusi ikkagi ette aimata või näha... ja siis see pole ju enam ÜLLATUS, isegi kui me neid nii nimetame. Näiteks kingitus sünnipäevaks pole üllatus - aga selle sisu võib olla.
Tahaksin kogeda rohkem üllatusi. Selliseid, mis ÜLLATAVAD; selliseid, mis hinge avali kisuvad; selliseid, mis jälle elule äratavad... Pean mõistagi silmas HÄID üllatusi!
Ja siis nüüd see kiri, mis reedel saabus. Armastuskiri. Ei mingit flirti ega tähendusrikkaid pilke enne seda. Lihtsalt üks vana hea tuttav. Naljakas ja kurb ühtaegu. Ja ma ei ole isegi meelitatud, häiritud pigem. Lükkan vastuse saatmist edasi ja edasi. Olen lubanud endale, et peaksin seda nädala jooksul siiski tegema, olgugi et minu viivitamine iseenesest ongi juba vastus... sest innukas armastaja ju ei maldaks sekunditki oodata!!!
Üldse on meie elus liiga vähe üllatusi. On ju nii, et vähemal või suuremal määral võime tulevasi sündmusi ikkagi ette aimata või näha... ja siis see pole ju enam ÜLLATUS, isegi kui me neid nii nimetame. Näiteks kingitus sünnipäevaks pole üllatus - aga selle sisu võib olla.
Tahaksin kogeda rohkem üllatusi. Selliseid, mis ÜLLATAVAD; selliseid, mis hinge avali kisuvad; selliseid, mis jälle elule äratavad... Pean mõistagi silmas HÄID üllatusi!
21. august 2006
Kas lahkumine on alati argus?
Kui ma ei suuda kõike selgeks rääkida = kõigest rääkida,
vaid tahan ära minna, kõike sinnapaika jätta,
on see argus?
Või hoopis julgus?
On see argus mitte võidelda lõpuni, vöi hoopis julgus riskida tundmatuga?
vaid tahan ära minna, kõike sinnapaika jätta,
on see argus?
Või hoopis julgus?
On see argus mitte võidelda lõpuni, vöi hoopis julgus riskida tundmatuga?
Tellimine:
Postitused (Atom)