Imeline jaaniöö

Ärkasin oma veinisegusest jaaniunest pikkamisi selle peale, et keegi siltas mu pead. Ja sosistas. Katkematult, rutakalt, justkui painaks teda miski.

Mu ümber valitses heinalõhn ja lakahämarus. Kuskilt ei immitsenud valgust. Oli kõige pimedam aeg ööst.

Oled karismaatiline
Oled uskumatu
Milline karisma
See on kirg, puhas kirg, mitte paheline
Kirg

Ta tõusis. Pimedusest valendas vaid meesterahva särk.

Head ööd
Aitäh sulle

Ma ei saanudki teada, kes ta oli. Mul ei olegi enam meeles, mida ta rääkis.

Aga lumm jäi.

Kümme aastat kannatusi...

Ära kaitsesin oma lõputöö.
Milline kergendus!!!
Diplomi endaga kohtun füüsiliselt juuni lõpus.

Ma tõesti ei uskunud enam endasse. Arvasin, et see kool jääb küll lõpetamata. Viskasin korduvalt lusika nurka. Nutsin jõetult, sest tagantjärele materjale uuesti õppida oli üks vastumeelseimaid tegevusi. Mitu mitu korda olin juba mõtteis alla andnud. Ja ikkagi...

Selle kõigega sain hakkama üksnes tänu oma isale.
Aitäh Sulle!

-Tütar

KR

Kui ma ei kõnele sellest,
ma suren.
Kui tunnistan seda,
see tapab mu.
Taevas, mida ma teen?
/Doris Kareva/

Mõtlen Su peale. Kogu aeg.

Ootan, mil jälle näeme. Valmistun mõttes isegi ette!

Taastad mu sisekliima nii, nagu keegi teine seda ei oska. Ma vajan Sind. Mitte nagu õhku, aga nagu värsket tuuleiili umbses ruumis, mis silmanägemise ja kõrvakuulmise jälle selgeks lööb.

Sa intrigeerid mind. Erutad. Ja tõesti - üllatad, pidevalt. Hämmastav!

Su ootus mu sees ainult kasvab, ja mida kauem me ei näe, seda tugevamaks.

Igatsen Sind. Ah, kuidas!

Aga ma ei saa seda Sulle öelda.