Unistus uuest algusest

Tunnen aina enam, et minu kolme ja poole aasta pikkune kodus olemise aeg hakkab... küllastama. Miski ei paku enam tõelist rõõmu, miski ei inspireeri. Mind saadab kummaline väsimus, närvilisus ning eneses kahtlemine.

Ometi on need ju minu omad, maailma kõige armsamad ja kallimad lapsed, kellega saan praegu aega veeta rohkem, kui enam eales. Ja sellegipoolest... Tahaksin mõelda, et olen parem ema, kui iseendas tasakaalu leian, ehk et õnnelik ema = õnnelik pere!

On aeg hakata tööd ja uusi väljakutseid otsima!

Tahate näha, kuidas aeg lendab?

On veel mooduseid peale kella loopimise - tehke lapsi! Imestusega märkan, et viimasest sissekandest on möödunud KAKS aastat. Mäletan seda nagu eilset päeva, ja ometi on sellest juba kakskümmend kuud!

Sain vahepeal veel ühe poja emaks. Tunne on ikka veel üsna sürreaalne... Näiteks ühel päeval poest koju sõites märkasin oma autos kahte lasteistet ja taipasin, et need on minu bioloogilised järeltulijad. Oli aeg, kus kartsin, et minust ei saa kunagi ema. Et ma ei leiagi sellist meest, kellega kõik klapib, keda mina armastan sellisena nagu ta on ja kes mind armastab just sellisena, nagu ma olen.

Aga leidsin.

Nii et elus siiski saab kõike, kui väga tahta. Maksab unistada, maksab uskuda ja maksab tahta!

Kordamine on tarkuse ema

Hirm tuleb peale, kui mõtlen, kus ma kõik tahaksin reisimas käia: näib, et aeg voolab liivana peost ja mu unistused jäävad pelgalt fantaasiateks, mis kunagi ei täitu. Otsustasingi panna unistuste sihtkohad siia kirja, et nad oleksid mul silme ees ja piinaksid mind alati, kui vanu sissekandeid loen...
- Gotland
- Jaapan
- Lõuna-Ameerika, eriti Brasiilia ja Peruu
- Prantsuse Polüneesia saared