Tähelepanu! Rannahooaeg läheneb!

Paks nahk

Äsja töölt naasnuna avastasin, et olin terve päeva kõndinud ringi uues jakis, mille hinnasilt rippus ikka veel küljes - ÕNNEKS küll sisepoolel, aga see-eest koosnes ta kolmest paksust papist lipikust... Kuidas ma neid küll oma seljal ei tundnud, müstika!

Hommikut või hommikust?

Alati, kui kasutan meie tavapärast hommikust tervitusväljendit, saadavad mind kahtlused – kumb on õige, kas “Tere hommikut” või “Tere hommikust”? Inertsist ütlesin “hommikust”, kuni keegi mulle veenvalt selgitas, et korrektne vorm on siiski “hommikut.” Sestpeale olen püüdlikult ennast parandanud, kui “hommikust” on miskitmoodi suust lipsanud (ma ei või / ei taha sinna midagi parata, et emakeele kasutamise korrektsusega mõnikord liialdan...).

Eile aga teatas üks tuttav, kes minu keelefriiklusega hästi kursis, et õige on ikkagi “hommikust”! Ei julenud teisega õieti vaieldagi, sest enda loogika ütleks justkui sama ning täna helistasin esimese asjana Keelenõusse.

(Ma sellel pikemalt ei peatu, et ekslikult kuulsin telefonile vastajat ütlemas “Külanõu kuuleb!”) Ja selgitati siis mulle see asi järgnevalt.

ÕIGE ON EESTI KEELES ÖELDA “(TERE) HOMMIKUST”, “ÕHTUST”, samas kui “hommikut / õhtut” on lihtsalt argikeelsed väljendid. Nimelt on see tervitusfraas lühenenud varem kasutusel olnud väljendist “Tere hommikust aega”, kus mängus on osastav kääne, mis nõuab ka sõnale “hommik” vastavat käändelõppu.

Nii et nüüd ja edaspidi – tere hommikust või õhtust, kuidas parajasti vaja on!