See aasta on alanud suhtelises madalseisus. On olnud ka paremaid päevi, kuid valitsev meeleolu on siiski… kuidagi sünge. Ei ole rahul iseendaga. Ei oma välimuse ega vaimsusega. Ei, vist ikka välimusest algab kogu see rahulolematus. Rõõmutus end peeglist näha. Ja siis need lõpmatud eksamiteks õppimised, mis kogu seda isoleeritust ja paigalseisutunnet süvendavad. Praktiliselt jõuludest saadik, naeruväärne kui tõsiselt ma kõike seda võtan. Ja samas ma tean, et minu nõrkus meelelahutuse ja vastumeelsus kohustuste suhtes ongi mind nii kaua, liiga kaua “elukestval” üliõpilasteel hoidnud.
Üleeile jõudsin siis sellesse PÄRIS
LOWpointi. Nõrkus, raskus, väsimus, vaimne tülpimus - see kõik oli mind saatnud juba pikemat aega, ent kolmapäeval ilmnes ka füüsiliselt. Hommikul ärkan, meeeeeeletu kurnatus. Ja siis vaatasin peeglisse… KOGU NÄGU, KÕIK PAISTES! Põsed justkui õhku täis, silmad tursetesse peitunud. Ja meeleolu NII MUST et tahaks halvasti öelda, nutta, kedagi süüdistada ja karjuda korraga.
Ja siis sündis otsus – ma ei saa puhkuseta jätkata; ma PEAN leidma võimaluse töölt paariks päevaks vabaks võtta. Kõige hullem, et just üleeile oli suur koosolek, kus minu kohalolek vajalik ning kolleeg, kes põhimõtteliselt võiks minu rolli täita, just sel päeval koolitusel ehk majast väljas. Niisiis otsustasin kohale minna, nö hea tahte avaldusena, kuid esimesel võimalusel kontorist lahkuda. Koosolekuga seoses veel üks aspekt, mis just sel päeval ERILISELT vastumeelne tundus – riietus! Ei siis mingi
casual day vaid selline soliidne, väljapeetud… ja ma lihtsalt ei jaksanud enam mõelda. Nutuäärel ütlesin meessõbrale, et mina ei jõua enam, ei jõuaaaaa, ma ei suuda, ma ei taha, mul ei ole jõudu et riietuda, mul ei ole jõudu, et koeraga väljas käia ja ma ei taha üldse kuhugi minna (sõber mul nii arusaaja, läks koeraga ise).
Ülemus ütles juba sisenedes, et ma pole "nagu tavaliselt". See rääkis minu kasuks. Sellegipoolest tajusin, et ajastus lahkumiseks on äärmiselt ebasoodne, kõigil sada asja teha ja siis mina kah seda nägu, et… aga mõõt oli täis mis täis. Tegin ettevalmistused koosolekuks ja lahkusin. Ja tööle ei läinud ka ülejäänud kahel päeval. Kuulsin tagantjärele, et ülemus end minu nakatamises süüdistavat…
Aga sellist klassikalist stressi pole mul varem olnudki. Lisaks muudele sümptomitele nagu väsimus, tülpimus ja tuimus ründas mind magusaisu. No lausa TAPPEV! Sellest olen ma lugenud, nagu ka sellest, et stressi puhul peaks TEGELIKULT sööma hoopis valke, mitte süsivesikuid. Sellegipoolest, looduse vastu ei saa. Piinad teevad aga teadagi leidlikuks: närisin päevaga kolm pakki puuviljanätsu, seejärel hakkasin topside kaupa jogurteid külmutama ja neid siis jäätise pähe paari tunni pärast sööma. (Muide, see viimane on tõepoolest täiesti adekvaatne jäätise aseaine, soovitan järele proovida. Mõttekas oleks kasutada jogurteid, mille rasvaprotsent ei oleks väiksem, kui 1,5%. Väikeste, 150 grammiste topside korral piisab pooleteist-tunnisest külmutusperioodist sügavkülmas, siis saab pehmema ja jäätunud osa omavahel ära segada ja…
bon appetit!) Sest pärisjäätisest ja šokolaadist tulevad ainult uued süümekad ja uued pahad tunded ja hoopis pikaajalisemad tagajärjed...
Ja ajuti tabab mind lootusetus kogu olukorra suhtes; ma olen nii väsinud väsinud väsinud sellest lõppematuna näivast kooliteest, olgugi et enam pole rohkem jäänud, kui see üks, see viimane, see homne eksam (ja kui läbi kukun, siis nädala pärast uus üritus, aga sellele ei suuda ma praegu isegi mitte MÕELDA) ning seejärel - diplomitöö!
Võibolla oligi / ongi kogu see jõuetus ja nõrkus mitte ainult pikka aega valitsenud pimedusest, vaid ka asjaolust, et jõuludest saadik olen keskendunud täielikult vaimsele tegevusele, jätnud kõrvale seltsielu, käinud tööl küll jõudumööda (sealhulgas müüsin end raha nimel teises kohas ka pühade ajal, kui ülejäänud rahvas puhkas – aga see oli ju minu valik), kuid füüsiliselt olen olnud täiesti tegevusetu. Ehk oligi see tasakaalutus vaimse ja füüsilise vahel, kus esimene oli sajaprotsendiliselt esindatud, teist aga mitte karvavõrdki, mis ühel hetkel mu nõnda rivist välja lõi. Mitte lihtsalt et lõõgastun ilukirjanduse paistel vaid keskendun päeval tööle ja õhtul kodus õpinguile ja nii päevast päeva. Ühe eksami saan tehtud, kohe järgmise kallale. Mitu päeva veel on jäänud..? Mitu punkti pean jõudma õhtul läbi võtta, et eksamipäevaks valmis oleks..? Lisada sinna pinge eksamitulemuste pärast… Ja nii ma kokku varisesingi.
Oeh, homme, homme samal ajal on see kõik MÖÖDAS.
