Mu süda on igatsusest lõhkemas. Igatsen armastuse, helluse, elutule järele. Miks, kirevase pärast, peab see nii raskeks olema tehtud?
Samal ajal olen kuidagi justkui vihane elu peale. Nagu süüdistaksin teda enda ebaõnnes. Nii on ju lihtsam, eks. Kujutasin seda kõike endale hoopis teisiti ette.
Kes kurask ma üldse enam olen, ei tea. Mis mind huvitab, erutab, sütitab? Mida ma tahan? Mida ma naudin?
See on kohutav tunne... aga ma tõepoolest ei tea ühtegi vastust.
11. september 2006
4. september 2006
Sellest, mis piinab mu hinge…
Olen sellest sageli mõelnud; üks tänane intsident pani uuesti läbi elama: miks me kohtleme oma lähedasi nagu vaenlasi?
Või ei, isegi mitte nagu vaenlasi – vaenlastega, vähemalt, tuleb siiski olla ettevaatlik, vähemalt näiliselt viisakas.. aga need meie kõige lähedasemad, keda me väidame nii kohutavat armastavat et pelk mõtegi nende kadumisest õõvastab, needsamad kõige-kõigemad saavad terve selle p*** enda kraesse siis, kui meil on parasjagu kehv enesetunne. Kui ”hästi” läheb, on pärast seda kaks kehva enesetunnet, aga halvemal juhul enamgi.
Võõraste vastu peaks nagu kasvõi hädapärast kena olema. Omadega millegipärast mitte. Isegi nii palju ei suuda, et öelda: ma praegu ei jaksa (rääkida / teha / suhelda). Tahan olla omaette. Kes mõistab, see mõistab.
Miks me arvame, et teised peavad meie mõtteid läbi nägema?
Miks me peame endastmõistetavaks, et meie tunded on kõigile arusaadavad, meie soovid õiged ja selged, miski ei vaja justkui piinlikku selgitamist ega täpsustamist?
Sest tihti ju sellepärast nähvamegi. Nähvame neile, kes nad ausalt ei tea, ei aima, ja kannavad endas vaid parimaid soove meile endile. Mingi enesehävitusliku jõuga me kohe tahame neid inimesi endast eemale lükata.
Ja paraku teeme seda kõik. Ja paraku loetakse seda inimlikuks. Mistõttu annangi andeks. Ka palumata.
Nii väike asi see nähvamine. Aga siiski murrab ta midagi head ja sooja ja usaldavat.
Või ei, isegi mitte nagu vaenlasi – vaenlastega, vähemalt, tuleb siiski olla ettevaatlik, vähemalt näiliselt viisakas.. aga need meie kõige lähedasemad, keda me väidame nii kohutavat armastavat et pelk mõtegi nende kadumisest õõvastab, needsamad kõige-kõigemad saavad terve selle p*** enda kraesse siis, kui meil on parasjagu kehv enesetunne. Kui ”hästi” läheb, on pärast seda kaks kehva enesetunnet, aga halvemal juhul enamgi.
Võõraste vastu peaks nagu kasvõi hädapärast kena olema. Omadega millegipärast mitte. Isegi nii palju ei suuda, et öelda: ma praegu ei jaksa (rääkida / teha / suhelda). Tahan olla omaette. Kes mõistab, see mõistab.
Miks me arvame, et teised peavad meie mõtteid läbi nägema?
Miks me peame endastmõistetavaks, et meie tunded on kõigile arusaadavad, meie soovid õiged ja selged, miski ei vaja justkui piinlikku selgitamist ega täpsustamist?
Sest tihti ju sellepärast nähvamegi. Nähvame neile, kes nad ausalt ei tea, ei aima, ja kannavad endas vaid parimaid soove meile endile. Mingi enesehävitusliku jõuga me kohe tahame neid inimesi endast eemale lükata.
Ja paraku teeme seda kõik. Ja paraku loetakse seda inimlikuks. Mistõttu annangi andeks. Ka palumata.
Nii väike asi see nähvamine. Aga siiski murrab ta midagi head ja sooja ja usaldavat.
Tellimine:
Postitused (Atom)