Värsket õhku!

OFFTOPIC
Vahepeal kustutasin ühe enda vihase sissekande. Võib-olla poleks pidanud, aga sel hetkel leidsin, et süüdistasin ehk mõnevõrra alusetult üht oma perekonnaliiget seljatagustes alatustes. Pean täna siiski mainima, et mul oli ikkagi õigus ning tahan kõigile südamele panna - nagu rõhutas üks hea tuttav eile - OMA SISETUNNET PEAB USALDAMA. PEAB!

Kui teile tundub, et teie õde ja teie elukaaslane justkui teavad teineteise tegemistest kuidagi liiga palju ja liiga täpselt, ärge arvake, et see on liiga uskumatu, et tõsi olla...


***
Niisiis, pruukis mul vaid elukaaslasest lahku minna, kui nagu võluväel tekkis uus austajatering ning sellega seoses emotsioonidetulv nii minu kui nende poolt...

Esialgu mõtlesin, et inimesed lihtsalt tõlgendavad mind valesti – nagu see ütlus, et kuuldakse seda, mida kuulda tahetakse. Kui ma ütlen, et ei taha end kellegagi siduda ja uute inimestega lihtsalt aeg-ajalt mõnusasti aega veeta, siis ma seda nii mõtlengi. Sellegipoolest peavad mitmed meesterahvad endastmõistetavaks, et ma tahan nendega kohe reisile minna, nende sõpradega kohtuda (esinedes sealjuures uue tüdruksõbrana) ja üldse kõik oma vaba aja nendega veeta. Püüan selgitada, et ma tõesti ei taha. Ma tahan pigem omapäi olla. Ma tahan ise otsustada. Mulle ei meeldi, kui minu eest kaugeleulatuvaid plaane tehakse. Ma arvan, et kellelegi ei meeldiks.

Kuna aga kuu aja jooksul esineb säärast vääritimõistmist juba kolmanda meesterahvaga, pean endale tunnistama, et kuskil teen ilmselgelt ise ka vea. Tõepoolest, minu emotsioonid on praeguses ajahetkes kiiresti muutuvad ja vahelduvad. Minust on äärmiselt raske aru saada, mida ma täna tahan, ja lausa võimatu ennustada, mis sest tahtmisest homseks saanud on. Mõistagi tekitab see inimestes parasjagu segadusi. "Inimestes" on ilmselt natuke üldine väljend – segadusi tekitab mu segaste tunnete vahel kõikumine peaasjalikult meesterahvastele. Ma võin vabamast vabamalt tunda täna, justkui hakkaksin armuma, ja vaadata homme sedasama inimest ning imestada, kust mul nii napakad mõtted üldse tekkisid. Ülehomme see-eest on aga uus päev ja uued emotsioonid ja keegi kurat ei tea, mida need jälle tähendavad. Olen üdini ebastabiilne, aga samas ei leia ka, et ses midagi kohutavat oleks. Eks kõik tuleb endal läbi põdeda, läbi elada, omad järeldused teha - et need siis kappi pakkida ja edasi minna.

Aga praegu, kallid, head inimesed, ärge oodake minult mitte midagi. Mitte ühtegi asja ärge jätke tegemata juhul, kui tegematajätmine on seotud tillemalgi määral minuga, ja ärge tehke ühtegi tulevikuplaani juhul, kui selle plaani elluviimine nõuab ka minu olemasolu. Ma tahaksin tõepoolest lihtsalt olla, olla omaette, teha omi asju neid kellegagi jagamata, etteheiteid kuulamata, kellelegi ärritusi põhjustamata ja vastupidi. Olen sellest ajast nii kaua unistanud, ja eile seisin öösel rõdul ja adusin äkki, et ongi käes, see võimalus, see aeg - Minu Aeg. Ei võigi muud, kui lihtsalt nautida. Ei anna ainsatki lubadust, mida ma täita ei suuda või lihtsalt täita ei taha. Sooviksin olla vaba absoluutselt igasugustest kohustustest teiste inimeste vastu, mistõttu arvestan, et see kehtib ka vastupidi ehk keegi ei arvesta ka minuga. Ja AAAH...! kui vabastavalt see kõlab!

Ilmselt on minu minevikus juhtunud liiga palju, liiga kiiresti, liiga valusalt. Ja see lööb nüüd pika vinnaga tagasi, pannes mind kõigele ainult enese vinklist vaatama. Nii, nagu ma pole saanud pikka aega vaadata. Leida end uuesti üles. Mõista, KES ma olen ja MIDA üldse tahan.

Õhku, värsket õhku!