Ärkan (vihmarabin aknal).
Kuhugi pole kiiret. Päev on täielikult minu...
...ja tema päralt.
Šampus. Šokolaad. Värsked kirsid.
Naer.
Hellitused.
Aeg Enestele.
La dolce, dolce vita!
25. oktoober 2006
14. oktoober 2006
No... olge lahked!
Kuidas teie nädalalõpp möödus? Minul küllatki hästi. Motoks oli "tulge tagasi".
1. stseen.
Reede, raamatukogus.
Valisin endale mõnuga neli uut raamatut. Tegelikult pean keskenduma hoopis ühe raamatu tõlkimisele, aga.... No pole see hetk. Asusin rõõmsalt järjekorda, raamatute vastuvõtjaks tore vastutulelik noormees. Kui järg minni jõudis, juhtus midagi arvutisüsteemiga. Ei kavatsenud siiski järgi anda vaid võtsin lähedal asuvast riiulist ajakirja ning asusin seda sirvima, kuniks süsteemid jälle püsti aetakse. Itimees tegigi oma tööd kiiresti ja varsti asusid inimesed uuesti oma korda ootama. Nii tegin minagi ja kui saabus minu kord, juhtus peaagu sama - süsteem teatas lihtsalt, et nimes on viga ja no can do (oleksin pidanud aimama). Eelmise inimese puhul tõrkeid ei olnud, ega olnud ka järgmisega. Hmmmm. Teisisõnu pidin raamatukogust lahkuma ilma raamatuteta, kuid see-eest teadmisega, et isegi arvutid keelduvad minu nimega inimesi teenindamast. Tore vastutulelik noormees palus järgmisel hommikul lahkesti läbi astuda (aga ma siiski ei julgenud).
Päeva moraal: Tuleb vahetada nime.
2. stseen.
Samal päeval arvutisalongis.
Spontaanse otsusena otsustasin osta endale sülearvuti. Oli lihtsalt niivõrd vastupandamatu pakkumine ja niivõrd vastupandamatu masin! Tegelikult pidin kodukasutusse võtma sõbra arvuti, mis neil firmas mahakantud, aga... oma on oma. Mind teenindas lahke vastutulelik neiu. Täitsin sadu pabereid järelmaksu küsimuses ning õhtul pidin arvutile järele minema. Lahke neiu naeratas lahkesti ja palus naasta samal õhtul enne sulgemisaega, kella üheksat.
3. stseen.
Kirjakursus.
No nii, uudishimulikult tõttasin kirjakursuse esimesele kogunemisele. Tegemist üheksakuulise kalligraafia ja ilukirja õppimise protsessiga, näidised klassiruumis ahvatlevad ja huvitavad. Sellest pidi saama minu uus harrastus pikkadel ja pimedatel talveõhtutel, näiteks õnnitluskaardid, seinamaalid või mis iganes, võimaluste piirajaks on vaid kujutlusmeele puudumine. Õpetajaks meeldiv, vastutulelik keskeas naine, kes selgitas kursuse eesmärke ja edenemisprotsessi igati huvitõstvalt. Kahjuks oli meid kursuse alustamiseks liiga vähe, vaid kuus inimest, olema pidanuks vähemalt 12. Meil paluti kahe nädala pärast uuesti koguneda lootuses, et siis on ka puuduvad huvilised leitud.
4. stseen.
Tagasi arvutisalongis.
Kuna kursus jäi ära, jõudsin linna teises otsas asuvasse arvutisalongi juba kella seitsmeks. Veel viimased allkirjad ja... selgus et lahke tütarlaps oli teinud lepingus pangaga olulisi vigu. Ja panga telefon enam ei vastanud. Vaene tütarlaps oli sellest lootusetust olukorrast ilmses kimbatuses ja palus järgmisel hommikul tagasi tulla. Võis ta siis teada, et see polnudki tema viga, see oli ju terve päeva õhus olnud! Pealegi, mõtlesin, võib juhtuda, et ma ei näe sellist lahket neidu enam iial, seetõttu ongi parem kasutada ära kõik võimalused toredate inimestega suhtlemiseks.
5. stseen.
Laupäeva hommik.
Lahke neiu helistas kohe hommikul ja teatas, et lepinguga on kõik korras ja tingimused parandatud. Läksin aga jällegi arvutisalongi, käisin poestki läbi ja ostsin väikse šampuse. Esimene samm parema tuleviku poole! Niisiis sain ma lõpuks oma suurepärase arvuti ja et lahke neiu tühjade kätega ei jääks, sai tema omakorda šampusepudeli. Selge märk sellest, et parem päev on meid kõiki ootamas!
Ega siis muud kui et... Olge lahked!
1. stseen.
Reede, raamatukogus.
Valisin endale mõnuga neli uut raamatut. Tegelikult pean keskenduma hoopis ühe raamatu tõlkimisele, aga.... No pole see hetk. Asusin rõõmsalt järjekorda, raamatute vastuvõtjaks tore vastutulelik noormees. Kui järg minni jõudis, juhtus midagi arvutisüsteemiga. Ei kavatsenud siiski järgi anda vaid võtsin lähedal asuvast riiulist ajakirja ning asusin seda sirvima, kuniks süsteemid jälle püsti aetakse. Itimees tegigi oma tööd kiiresti ja varsti asusid inimesed uuesti oma korda ootama. Nii tegin minagi ja kui saabus minu kord, juhtus peaagu sama - süsteem teatas lihtsalt, et nimes on viga ja no can do (oleksin pidanud aimama). Eelmise inimese puhul tõrkeid ei olnud, ega olnud ka järgmisega. Hmmmm. Teisisõnu pidin raamatukogust lahkuma ilma raamatuteta, kuid see-eest teadmisega, et isegi arvutid keelduvad minu nimega inimesi teenindamast. Tore vastutulelik noormees palus järgmisel hommikul lahkesti läbi astuda (aga ma siiski ei julgenud).
Päeva moraal: Tuleb vahetada nime.
2. stseen.
Samal päeval arvutisalongis.
Spontaanse otsusena otsustasin osta endale sülearvuti. Oli lihtsalt niivõrd vastupandamatu pakkumine ja niivõrd vastupandamatu masin! Tegelikult pidin kodukasutusse võtma sõbra arvuti, mis neil firmas mahakantud, aga... oma on oma. Mind teenindas lahke vastutulelik neiu. Täitsin sadu pabereid järelmaksu küsimuses ning õhtul pidin arvutile järele minema. Lahke neiu naeratas lahkesti ja palus naasta samal õhtul enne sulgemisaega, kella üheksat.
3. stseen.
Kirjakursus.
No nii, uudishimulikult tõttasin kirjakursuse esimesele kogunemisele. Tegemist üheksakuulise kalligraafia ja ilukirja õppimise protsessiga, näidised klassiruumis ahvatlevad ja huvitavad. Sellest pidi saama minu uus harrastus pikkadel ja pimedatel talveõhtutel, näiteks õnnitluskaardid, seinamaalid või mis iganes, võimaluste piirajaks on vaid kujutlusmeele puudumine. Õpetajaks meeldiv, vastutulelik keskeas naine, kes selgitas kursuse eesmärke ja edenemisprotsessi igati huvitõstvalt. Kahjuks oli meid kursuse alustamiseks liiga vähe, vaid kuus inimest, olema pidanuks vähemalt 12. Meil paluti kahe nädala pärast uuesti koguneda lootuses, et siis on ka puuduvad huvilised leitud.
4. stseen.
Tagasi arvutisalongis.
Kuna kursus jäi ära, jõudsin linna teises otsas asuvasse arvutisalongi juba kella seitsmeks. Veel viimased allkirjad ja... selgus et lahke tütarlaps oli teinud lepingus pangaga olulisi vigu. Ja panga telefon enam ei vastanud. Vaene tütarlaps oli sellest lootusetust olukorrast ilmses kimbatuses ja palus järgmisel hommikul tagasi tulla. Võis ta siis teada, et see polnudki tema viga, see oli ju terve päeva õhus olnud! Pealegi, mõtlesin, võib juhtuda, et ma ei näe sellist lahket neidu enam iial, seetõttu ongi parem kasutada ära kõik võimalused toredate inimestega suhtlemiseks.
5. stseen.
Laupäeva hommik.
Lahke neiu helistas kohe hommikul ja teatas, et lepinguga on kõik korras ja tingimused parandatud. Läksin aga jällegi arvutisalongi, käisin poestki läbi ja ostsin väikse šampuse. Esimene samm parema tuleviku poole! Niisiis sain ma lõpuks oma suurepärase arvuti ja et lahke neiu tühjade kätega ei jääks, sai tema omakorda šampusepudeli. Selge märk sellest, et parem päev on meid kõiki ootamas!
Ega siis muud kui et... Olge lahked!
Tellimine:
Postitused (Atom)