Eestimaa kevades lühikeste varrukatega!
Longlive the global warming!
27. märts 2007
25. märts 2007
Memento vivere!
Lubasin anda tagasisidet Gingko Biloba kohta. Nüüd on siis kaks kuud võetud ja pakk tühi.
Elukaaslase arvates unustan ma vähem. Ise ei tea midagi öelda - ei saa ju millegi konkreetsega võrrelda. Võib-olla on praegune näiline ladusus lihtsalt juhuse puudus? Tema arvates juhtus enne minuga ikka silmatorkavalt palju, nüüd aga enam mitte midagi... Polegi enam kedagi tögada! Enne ta ikka imestas, kui huvitav elu mul on, iga päev üllatusi täis :-D
Tegelikult hakkasin kaks nädalat tagasi ka letsitiini võtma, diplomitöö käsil ja ennast vaja koguda. Apteeker ütles, et Ginkgo on hoopis rohkem vereringele ja letsitiin otseselt mälule... Mine võta siis kinni. Minule müüs ta selle idee igal juhul maha ;o)
Elukaaslase arvates unustan ma vähem. Ise ei tea midagi öelda - ei saa ju millegi konkreetsega võrrelda. Võib-olla on praegune näiline ladusus lihtsalt juhuse puudus? Tema arvates juhtus enne minuga ikka silmatorkavalt palju, nüüd aga enam mitte midagi... Polegi enam kedagi tögada! Enne ta ikka imestas, kui huvitav elu mul on, iga päev üllatusi täis :-D
Tegelikult hakkasin kaks nädalat tagasi ka letsitiini võtma, diplomitöö käsil ja ennast vaja koguda. Apteeker ütles, et Ginkgo on hoopis rohkem vereringele ja letsitiin otseselt mälule... Mine võta siis kinni. Minule müüs ta selle idee igal juhul maha ;o)
11. märts 2007
La Dolce Vita!
Mul on ERAKORDSELT hea tuju. Väärib äramärkimist juba ainuüksi sellepärast, et olen elanud KUUDE KAUPA kivi all.
Põrutasin endisesse kodusse, mis kaua tühjana seisnud, juba pärast kella kümmet. Mu Inglismaal elav sõbranna laekub kaheks nädalaks ja lubasin korteri talle ning kuna see seisnud pikalt tolmu kogudes, pidin seda mõnel vabal päeval koristama. Päike hakkas täna meeleheitlikult paistma kohe hommikust ja see on minusugusele Lõvile täielik energialaks. Üldse ei suutnud enam paigal püsida. Istutasin väheke lilli ümber ja siis läksin jooksma. Alul tahtsin metsa minna, aga vaadates kui pehme ja vesine on lage murumaa sai selgeks, et varjulise metsa all on vähemalt meetrisügavune muda ja sopp. Õnneks on lähedal ühe koolimaja staadion - enda pettumuseks jooksin ainult 4,5 km, ajaga 35 min. Aeglane olen. Aga kiirus pole kunagi olnud mu tugevaim külg, pigem kestvus.
Seejärel põrandapesu, vaipade-katete klopp ja akende-peeglite läikivaks nühkimine, mille käigus õnnestus purustada sektsioonikapi üks klaas (ja üks kole kohvitass)- killud toovad ju ÕNNE, ise olen rahul. Ja huh, kui viimaks lõpetasin selgus, et olin täpselt NELI tundi küürutanud ja roninud ja kõõlunud. Hõkk, kõht oli igatahes täitsa tühi.
Kevad on ikka üks parimaid aegu. Lind pröökab nagu viimnepäev oleks käes, mehed joovad kivi peal õlut, gängid kogunevad tänavanurkadel, paarikesed hoiavad käest kinni - ja kõige selle üle särab PÄIKENE! Kahju kohe, et energiasuunamine ei allu 100% endale. Päev nagu täna - valgus, päike, puhkus - ja ma olen valmis kangelastegudeks. Miks iga päev pole selline? Ei mäletagi, millal mul viimati NII hea olla oli.
Idülli rikkus ainult majaesise ilmne parkijate vandenõu. Ma võin küll autoga liigeldes aeg-ajalt käituda nagu absolute blonde, aga no see, mida ma täna siin maja ees nägin, pani isegi minu pead vangutama. Seal, kus peaks parkima pikuti, pargib mõni südamerahus põiki (ja ma olen kindel, et ta magab terve öö süümepiinadeta), aga veel hullem oli fakt, et piki-parkijate vahelt oleks nagu harvendusraie läbi käinud - eranditult KÕIK on parkinud täpselt sellise vahega, et üks auto PEAAEGU nagu mahuks nende vahele, aga vaat ei mahu ka ;o) Sõitsin kaks korda edasi-tagasi ja sajatasin endamisi. ÜHTEGI vaba kohta ei ole, ja mina ei näinud kuskil silti, mis teavitaks põmmpeade kokkutulekust, aga ilmselt see siiski toimus ilma minu osaluseta, nagu parkimisest igaüks võis järeldada. Noh, parkisin siis osavasti maja küljele. Ainus koht. Ja no muidugi, kui hakkasin autost väljuma, vaatan, et mingi tühine kaubik suvatseb venida mu tagant niiiiiiiiiii aeglaselt välja nagu oleksin blokkinud terve tänava. Ja kui jõuab minu aknaga kohakuti, vaatab mulle tähendusrikkalt otsa ja podiseb ka veel midagi! Klassika - terve tänav tal keerata, aga tema peab nühkima tingimata hästi minu lähedalt. Jonni pärast panin autole uuesti hääled sisse ja läksin KOLMANDAT korda maja ette - ära tasus: sain koha (ilmselt see kaubik lahkuski sealt) maja ees, superkoht, aknast näeb ja puha, tavalisel tööpäeval sinna kohta juba ei saa. Ma tahaks näha pikalevenivate põmmpeade nägusid, kui nende koosolek läbi saab...
Njah ja koeraga välja minnes ilmnes järjekordne märk kevade kohalolust - KASSID. Neid on ühtäkki IGAL POOL - tänavanurkadel, autode all, treppidel, kõnniteedel. Mu koeral on närvid mõistagi täiesti läbi. Ta ARMASTAB KASSE. Kirglikult. Tavaliselt ajab ta energiline sikutamine iga kassi järele mul kopsu üle maksa; täna aga ei kõiguta mind miski; minu närvid on üle piiiiikaaaaaaaa aja maailma kõige paremas korras.
Olgugi, et hetkel on endale ikka veel igasuguseid etteheiteid, olen üldiselt eluga sinapeal. Ja see on pärast nii pikki vintsutusi igatahes üks igavesti VÄÄRT TUNNE.
Põrutasin endisesse kodusse, mis kaua tühjana seisnud, juba pärast kella kümmet. Mu Inglismaal elav sõbranna laekub kaheks nädalaks ja lubasin korteri talle ning kuna see seisnud pikalt tolmu kogudes, pidin seda mõnel vabal päeval koristama. Päike hakkas täna meeleheitlikult paistma kohe hommikust ja see on minusugusele Lõvile täielik energialaks. Üldse ei suutnud enam paigal püsida. Istutasin väheke lilli ümber ja siis läksin jooksma. Alul tahtsin metsa minna, aga vaadates kui pehme ja vesine on lage murumaa sai selgeks, et varjulise metsa all on vähemalt meetrisügavune muda ja sopp. Õnneks on lähedal ühe koolimaja staadion - enda pettumuseks jooksin ainult 4,5 km, ajaga 35 min. Aeglane olen. Aga kiirus pole kunagi olnud mu tugevaim külg, pigem kestvus.
Seejärel põrandapesu, vaipade-katete klopp ja akende-peeglite läikivaks nühkimine, mille käigus õnnestus purustada sektsioonikapi üks klaas (ja üks kole kohvitass)- killud toovad ju ÕNNE, ise olen rahul. Ja huh, kui viimaks lõpetasin selgus, et olin täpselt NELI tundi küürutanud ja roninud ja kõõlunud. Hõkk, kõht oli igatahes täitsa tühi.
Kevad on ikka üks parimaid aegu. Lind pröökab nagu viimnepäev oleks käes, mehed joovad kivi peal õlut, gängid kogunevad tänavanurkadel, paarikesed hoiavad käest kinni - ja kõige selle üle särab PÄIKENE! Kahju kohe, et energiasuunamine ei allu 100% endale. Päev nagu täna - valgus, päike, puhkus - ja ma olen valmis kangelastegudeks. Miks iga päev pole selline? Ei mäletagi, millal mul viimati NII hea olla oli.
Idülli rikkus ainult majaesise ilmne parkijate vandenõu. Ma võin küll autoga liigeldes aeg-ajalt käituda nagu absolute blonde, aga no see, mida ma täna siin maja ees nägin, pani isegi minu pead vangutama. Seal, kus peaks parkima pikuti, pargib mõni südamerahus põiki (ja ma olen kindel, et ta magab terve öö süümepiinadeta), aga veel hullem oli fakt, et piki-parkijate vahelt oleks nagu harvendusraie läbi käinud - eranditult KÕIK on parkinud täpselt sellise vahega, et üks auto PEAAEGU nagu mahuks nende vahele, aga vaat ei mahu ka ;o) Sõitsin kaks korda edasi-tagasi ja sajatasin endamisi. ÜHTEGI vaba kohta ei ole, ja mina ei näinud kuskil silti, mis teavitaks põmmpeade kokkutulekust, aga ilmselt see siiski toimus ilma minu osaluseta, nagu parkimisest igaüks võis järeldada. Noh, parkisin siis osavasti maja küljele. Ainus koht. Ja no muidugi, kui hakkasin autost väljuma, vaatan, et mingi tühine kaubik suvatseb venida mu tagant niiiiiiiiiii aeglaselt välja nagu oleksin blokkinud terve tänava. Ja kui jõuab minu aknaga kohakuti, vaatab mulle tähendusrikkalt otsa ja podiseb ka veel midagi! Klassika - terve tänav tal keerata, aga tema peab nühkima tingimata hästi minu lähedalt. Jonni pärast panin autole uuesti hääled sisse ja läksin KOLMANDAT korda maja ette - ära tasus: sain koha (ilmselt see kaubik lahkuski sealt) maja ees, superkoht, aknast näeb ja puha, tavalisel tööpäeval sinna kohta juba ei saa. Ma tahaks näha pikalevenivate põmmpeade nägusid, kui nende koosolek läbi saab...
Njah ja koeraga välja minnes ilmnes järjekordne märk kevade kohalolust - KASSID. Neid on ühtäkki IGAL POOL - tänavanurkadel, autode all, treppidel, kõnniteedel. Mu koeral on närvid mõistagi täiesti läbi. Ta ARMASTAB KASSE. Kirglikult. Tavaliselt ajab ta energiline sikutamine iga kassi järele mul kopsu üle maksa; täna aga ei kõiguta mind miski; minu närvid on üle piiiiikaaaaaaaa aja maailma kõige paremas korras.
Olgugi, et hetkel on endale ikka veel igasuguseid etteheiteid, olen üldiselt eluga sinapeal. Ja see on pärast nii pikki vintsutusi igatahes üks igavesti VÄÄRT TUNNE.
Tellimine:
Postitused (Atom)