Sigadus

Pilt Hiiumaa surfiklubi kodukalt:

Nii näevad välja need, kes kokaiiniga üle pingutavad...

(ütles Rait Rehepap)

Järelehüüe 2006ndale

Mis ka ei juhtuks, me ei saa seda vältida.
Ja mis ei juhtu, seda ei saa sundida.
Kõik juhtub, sest peab nii juhtuma.
Chao-Hsiu Chen, “Meister”

Jumalale tänu, see aasta saab läbi. Olgugi, et see ei tähenda midagi, sest “aasta”-mõiste on ju inimesed endile ise välja mõelnud, sündmused aga leiavad aset ikka omasoodu, hoolimata aasta- või kellaajast...

Kindlasti polnud ta üdini halb, kuid sellist sisemise kasvamise aastat pole varem olnud. Ja see kasvamine sai teoks “tänu” (nüüdseks) endisele elukaaslasele, kes mind mitmeid kordi nädalas mõtlema sundis sellele, mida ma üldse tahan ja kes ma selline olen. Tegelikult võib sõna tänu eest ja tagant jutumärgid isegi eemaldada, sest erinevate etappide läbimine teel enese isiksuseni on ju ainult tervitatav. Minu meelest areng inimesena ongi inimese elu põhieesmärke, mille poole siis veel püüelda, kui mitte parema mina poole..?

Ometi on sellesse aastasse mahtunud liiga palju pisaraid, liiga palju alandusi, isoleeritust... nõrkemiseni eneseanalüüsi ja sellele järgnevat enesevihkamist. Ja palju hirme. Erinevaid hirme.

Aga armastust? Ei usu, et seda tegelikult oligi vaatamata sellele, et seda niiväga ihkasin ja enesele hoida tahtsin. Ma õppisin, et vägisi ei saa kedagi end armastama sundida.

Ma õppisin, et ennast ei tohi kunagi ära unustada. Need asjad, mida me naudime, teevadki meist “minu”.

Ma sain kinnitust sellele, et rääkimine on suhte alus. Kui teine suhtlemispüüetega kaasa ei tule, on varem või hiljem asi mokas. Kui just ei taheta pead liiva alla panna.

Ja siis ma väsisingi. Ära väsisin sest pidevast muretsemisest, analüüsimisest ja rahulolematusest. See kurnas, see armastuse puudus armastatu kõrval. Ma ei räägi ainult seksist. See on kõik kokku. Kuidas me silmad ei säranud, vaid tuhmusid teineteise seltsis.

Ma tahan päris asju ja päris tundeid ja olen veendunud, et see on saavutatav.

---
Sina!
Olen endiselt päris kindel, et mulle valetasid. Samas olime me mõlemad arad, lihtsalt erinevat moodi arad. Sina ei julgenud mulle rääkida, kuidas Sa tegelikult tundsid. Ja mina ei julgenud kunagi lõpuni küsida...

Paremat uut aastat Sulle.

Let it snow...?

Ma ei mäleta, et oleksin varem kolmeteistkümnendal detsembril kell üheksa õhtul koeraga väljas jalutades kõndinud paljapäi, hõlmad lahti, sall ainult sellepärast kusagil laperdamas, et ta ise kudusin ja ta nõnda armas mulle on...

Ja mind ei häiri mitte üks põrm, et lund ei ole. Küll ta tuli tuleb! Aga seniks, kuni maa veel must, tuleb seda teisiti ära kasutada. Just väljas olemise mõttes. Ei pea külmetama, mööda jääd komberdama, midisammudega edasi liikuma ega karupükse jalga sikutama. Mine kasvõi jooksma, kui viitsid... Esimesel ja teisel detsembril käisingi. Ja kui sel laupäeval vähegi ilma peab, lähen jälle!

Kuna olukorda muuta ei saa... muudan suhtumist :o)