Kui ma ei kõnele sellest,
ma suren.
Kui tunnistan seda,
see tapab mu.
Taevas, mida ma teen?
/Doris Kareva/
Mõtlen Su peale. Kogu aeg.
Ootan, mil jälle näeme. Valmistun mõttes isegi ette!
Taastad mu sisekliima nii, nagu keegi teine seda ei oska. Ma vajan Sind. Mitte nagu õhku, aga nagu värsket tuuleiili umbses ruumis, mis silmanägemise ja kõrvakuulmise jälle selgeks lööb.
Sa intrigeerid mind. Erutad. Ja tõesti - üllatad, pidevalt. Hämmastav!
Su ootus mu sees ainult kasvab, ja mida kauem me ei näe, seda tugevamaks.
Igatsen Sind. Ah, kuidas!
Aga ma ei saa seda Sulle öelda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar