Good night, good night! Parting is such sweet sorrow, That I shall say good night till it be morrow...

Pole end kunagi romantikuks pidanud. Pigem vastupidi - praktikuks ja kahe jalaga maa peal olevaks.

Aga nüüd... süda kisendab! Oh sweet romance!

Tahan / vajan kõrva sosistatud sõnu; tahan / vajan ärevat isutust, tahan / vajan omavahel olemise hetki, mil tundub, et õhk on sõnadest niiiiiiii tihke... et niiiiiiiii palju on öelda... ja meil on küllalt -oh õnneks!- küllalt aega teineteisele öelda...

......... jah sest aega, AEGA ON LÕPMATUSENI!!!

Big S

Armuavaldustega pole mind eriti üllatatud. Rõhk on siinkohal sõnal "üllatatud". Õieti meenub mulle vaid kord varajasest noorusa'ast, mil säärane avaldus mind pahviks lõi. Just sellepärast, et see ÜLLATAS, mul ei olnud aimugi...

Ja siis nüüd see kiri, mis reedel saabus. Armastuskiri. Ei mingit flirti ega tähendusrikkaid pilke enne seda. Lihtsalt üks vana hea tuttav. Naljakas ja kurb ühtaegu. Ja ma ei ole isegi meelitatud, häiritud pigem. Lükkan vastuse saatmist edasi ja edasi. Olen lubanud endale, et peaksin seda nädala jooksul siiski tegema, olgugi et minu viivitamine iseenesest ongi juba vastus... sest innukas armastaja ju ei maldaks sekunditki oodata!!!

Üldse on meie elus liiga vähe üllatusi. On ju nii, et vähemal või suuremal määral võime tulevasi sündmusi ikkagi ette aimata või näha... ja siis see pole ju enam ÜLLATUS, isegi kui me neid nii nimetame. Näiteks kingitus sünnipäevaks pole üllatus - aga selle sisu võib olla.

Tahaksin kogeda rohkem üllatusi. Selliseid, mis ÜLLATAVAD; selliseid, mis hinge avali kisuvad; selliseid, mis jälle elule äratavad... Pean mõistagi silmas HÄID üllatusi!

Kas lahkumine on alati argus?

Kui ma ei suuda kõike selgeks rääkida = kõigest rääkida,
vaid tahan ära minna, kõike sinnapaika jätta,
on see argus?
Või hoopis julgus?
On see argus mitte võidelda lõpuni, vöi hoopis julgus riskida tundmatuga?