IDkriis

Mu süda on igatsusest lõhkemas. Igatsen armastuse, helluse, elutule järele. Miks, kirevase pärast, peab see nii raskeks olema tehtud?

Samal ajal olen kuidagi justkui vihane elu peale. Nagu süüdistaksin teda enda ebaõnnes. Nii on ju lihtsam, eks. Kujutasin seda kõike endale hoopis teisiti ette.

Kes kurask ma üldse enam olen, ei tea. Mis mind huvitab, erutab, sütitab? Mida ma tahan? Mida ma naudin?

See on kohutav tunne... aga ma tõepoolest ei tea ühtegi vastust.