Tunnen aina enam, et minu kolme ja poole aasta pikkune kodus olemise aeg hakkab... küllastama. Miski ei paku enam tõelist rõõmu, miski ei inspireeri. Mind saadab kummaline väsimus, närvilisus ning eneses kahtlemine.
Ometi on need ju minu omad, maailma kõige armsamad ja kallimad lapsed, kellega saan praegu aega veeta rohkem, kui enam eales. Ja sellegipoolest... Tahaksin mõelda, et olen parem ema, kui iseendas tasakaalu leian, ehk et õnnelik ema = õnnelik pere!
On aeg hakata tööd ja uusi väljakutseid otsima!
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar